Tagasi sisukorda

Peatükk 3

3. Rahvusvaheline inimõiguste kaitse süsteem

Merilin Kiviorg

Rahvusvaheline inimõiguste kaitse süsteem sellisena, nagu me seda praegu tunneme, tekkis pärast teist maailmasõda, seega suhteliselt hiljuti. Sel alla sajandi pikkuse ajalooga süsteemil on olnud oma kasvuraskused1 ja kindlasti ei ole see inimõiguste kaitsmiseks täiuslik. Seda on kritiseeritud, sellele on ette heidetud ebatõhusust, kohmakust ja isegi silmakirjalikkust.2 Samas on märkimisväärne, arvestades riikide erisuguseid huve, et selline süsteem on üldse võimalikuks saanud. Samuti tuleb silmas pidada, et inimõiguste kaitse süsteem areneb pidevalt ning et selle tekkega toimus oluline muutus arusaamas, milline on inimese positsioon rahvusvahelisel areenil ja rahvusvahelises õiguses. Enam ei vaadelda inimest kui rahvusvahelise õiguse objekti või rühma (nt vähemusrahvuse) liiget3 , vaid kui rahvusvahelise õiguse subjekti4 .

See muutus ei toimunud iseenesest ega valutult. Nagu Jan Klabbers märgib, oli selle uue arusaama algus ebalev, näiteks sisaldab 1945. aastal vastu võetud ÜRO põhikiri5 „vaid paari leiget viidet inimõigustele“.6 Põhikirja artikli 1 järgi on ÜRO üheks eesmärgiks inimõiguste tagamine ning artiklite 55 ja 56 alusel anti ÜRO käsutusse vahendid inimõiguspoliitika põhimõtete sõnastamiseks.7 Artiklis 1 on sätestatud ÜRO peamiste eesmärkidena „säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut“ ning „arendada rahvusvahelist koostööd [...] lugupidamise kasvatamisel ja süvendamisel inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vastu, tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel“.8 Inimõigustega seotud artikleid võib põhikirjast leida teisigi (nt artikkel 13 lõige 1 ning artiklid 73 ja 76). Tõsiasi on see, et inimõiguste kaitse lisamine ÜRO põhikirja oli omas ajas radikaalne samm, sest sellega rõhutati, et inimõiguste kaitse ei kuulu pelgalt riikide jurisdiktsiooni, vaid ka rahvusvahelisel õigusel ja järelevalvel on selles oma roll. Samas ei sätestanud põhikiri ei konkreetseid inimõigusi ega riikide täpseid kohustusi nende kaitsmisel.

Läbimurre saavutati 10. detsembri 1948. aasta ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooniga9 , mis piltlikult öeldes käivitas rahvusvahelise inimõiguste revolutsiooni. Tegemist on esimese rahvusvahelise inimõiguste kataloogiga, kuna ÜRO põhikirjas see puudus. Deklaratsioon sisaldab nii kodaniku- ja poliitilisi õigusi kui ka majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi. Deklaratsiooni vastuvõtmise järel on sõlmitud hulk õiguslikult siduvaid inimõiguslepinguid nii rahvusvahelisel kui ka regionaalsel tasandil. Inimõiguste ülddeklaratsioonile järgnesid 1966. aastal vastu võetud kaks ÜRO õiguslikult siduvat rahvusvahelist pakti: kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt10 ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt11 . Koos ülddeklaratsiooniga nimetatakse neid kolme ka rahvusvaheliseks inimõiguste koodeksiks (International Bill of Human Rights).

Ainuüksi ÜRO raames räägitakse tänapäeval üheksast peamisest inimõiguslepingust (core international human rights instruments) ning nende paljudest lisaprotokollidest. Neile üheksale lisandub veel mitu olulist rahvusvahelise inimõiguste kaitsega seotud konventsiooni, näiteks 1948. aasta genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon12 ning 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon13 .

Inimõiguste kaitse rahvusvaheline süsteem, mille all peetakse peamiselt silmas ÜRO egiidi all toimivat süsteemi, on nüüdseks täienenud regionaalsete süsteemidega Ameerikas14 , Aafrikas15 ja Euroopas16 , aga ka Aasias17 ja Araabia maades18 . ÜRO raames loodud inimõiguste kaitse süsteem ei andnud selget võimalust regionaalsete süsteemide loomiseks ning esialgu suhtuti nende tekkesse umbusklikult. Esimene selline süsteem, mille korral suudeti õiguslikult siduvad dokumendid vastu võtta veel enne, kui seda tegi ÜRO, oli Euroopa Nõukogu süsteem19 . Regionaalsete süsteemide loomisega kaasnenud kõhkluste üks põhjusi oli kartus, et inimõiguste universaalsus saab regionaalsete süsteemide tekkides kannatada, muu hulgas piirkondlike kultuuriliste eripärade tõttu.20 Alles 1977. aastal tunnustas Peaassamblee regionaalsete süsteemide olulisust ning isegi kutsus üles neid looma.21 Praegu on tõsiasi see, et olenemata kultuurilistest eripäradest on ÜRO peamised instrumendid (nt rahvusvaheline inimõiguste koodeks) leidnud viitamist olulistes regionaalsetes inimõigustealastes dokumentides. Samuti võib täheldada, et konventsioonide alusel loodud järelevalveinstitutsioonid viitavad suhteliselt sageli üksteise praktikale ja dokumentidele nii ÜRO süsteemi sees kui ka piirkondlikul tasandil.

Eesti on ÜRO liige olnud alates 17. septembrist 1991 ning liitunud kõigi peamiste inimõiguslepingutega ja nende lisaprotokollidega. Eesti on tunnustanud individuaalkaebuste esitamise võimalust üheksast peamisest konventsioonist kolme puhul. Alljärgnevalt annan ülevaate ÜRO põhilistest probleemidest ja võimalustest inimõiguste kaitsmisel. Nii suure süsteemi käsitlemisel kõikide nüanssideni ei jõua. Näiteks ei vaatle ma ÜRO eriagentuure, kellel on samuti ühel või teisel viisil täita inimõiguste kaitsmisel oma osa, muu hulgas on nendegi raames vastu võetud inimõigusi kaitsvaid instrumente.22 Annan lühiülevaate ÜRO peamiste organite tegevusest ning pööran tähelepanu seitsmele inimõiguskonventsioonile (üheksast peamisest) ja nende järelevalvele. Valiku tegemisel lähtusin sellest, milliste konventsioonidega on Eesti 2021. aasta lõpuks ühinenud.

  • 1Ajaloo kohta vt Velmet, A. Inimõiguste ajalugu. − Raamat „Inimõigused“.
  • 2Arutelusid ja kriitikat ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta vt Freeman, R. The United Nations Human Rights Council: A Critique and Early Assessment. Abingdon: Routledge 2013. Kriitikat inimõiguste süsteemi kohta üldisemalt vt nt Posner, E. Twilight of Human Rights. Oxford: OUP 2014; Hathaway, O. A. Do Human Rights Treaties Make a Difference? – Yale Law Journal 2002/111.
  • 3Selline lähenemine oli valdav Rahvasteliidu ajal.
  • 4Üksikisiku vastutuse kujunemise kohta vt Eelmaa, S. Rahvusvaheline kriminaalõigus. − Raamat „Inimõigused“.
  • 5Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ning Rahvusvahelise Kohtu statuut. ‒ RT II 1996, 24, 95.
  • 6Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura 2018, lk 166.
  • 7Ibid., lk 138.
  • 8Kuigi seda ei ole sõnaselgelt väljendatud, võib öelda, et rahu ja julgeoleku ning inimõiguste vahelise seose loomine oli tahtlik. Smith märgib õigesti, et hilisemad arengusuunad (näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) raames) näitavad inimõiguste kaitse olulisust rahu ja julgeoleku tagamisel, vt Smith, R. K. M. International Human Rights Law. Oxford: OUP 2018, lk 28. Laiapõhjaline julgeolek (comprehensive security) on üks OSCE tegutsemise aluseks olevaid kontseptsioone, vt The OSCE Concept of Comprehensive and Co-operative Security: An Overview of Major Milestones. OSCE 2009. – https://www.osce.org/files/f/documents/c/0/37592.pdf (10.08.2021).
  • 9ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. – A/RES/3/217A, 10.12.1948.
  • 10Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt. – RT II 1994, 10, 11.
  • 11Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. – RT II 1993, 10, 13.
  • 12Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon. ‒ RT II 1994, 27, 103; üksikisiku vastutuse kujunemise kohta vt Eelmaa, S. Rahvusvaheline kriminaalõigus. − Raamat "Inimõigused".
  • 13Pagulasseisundi konventsioon. ‒ RT II 1997, 6, 26; vt ka Roots, L. Ränne. − Raamat „Inimõigused“.
  • 14Ameerika inimõiguste süsteem loodi Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) egiidi all. Olulised instrumendid: OAS-i 1948. aasta põhikiri, Ameerika inimõiguste ja kohustuste deklaratsioon (1948) ja Ameerika inimõiguste konventsioon (1969). Vt ka Ameerika Inimõiguste Kohus. – https://www.corteidh.or.cr/index.cfm?lang=en (11.09.2021).
  • 15Aafrika inimõiguste süsteem loodi Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni (1963, 2002. aastast Aafrika Liit) egiidi all. Oluline instrument: Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste harta (1981). Vt ka Aafrika Inimõiguste Kohus. – https://www.african-court.org/wpafc/ (11.09.2021).
  • 16Vt ka Laffranque, J. Euroopa Inimõiguste Kohus kui Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldaja ja tõlgendaja. − Raamat „Inimõigused“; Aasa, B. Euroopa Liit ja inimõigused. − Raamat „Inimõigused“. Oluline koht inimõiguste kaitsel on ka OSCE-l.
  • 17Aasia regionaalne süsteem on killustunud, samas vt Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) loodud mehhanismi ja ASEAN-i inimõiguste deklaratsiooni (2012). – https://asean.org/wp-content/uploads/2021/01/6_AHRD_Booklet.pdf (01.10.2021).
  • 18Araabia inimõiguste harta (2004). – http://hrlibrary.umn.edu/instree/arabhrcharter.html (11.10.2021); Almutawa, A. The Arab Court of Human Rights and the Enforcement of the Arab Charter on Human Rights. – Human Rights Law Review 2021/21 (3), lk 506–532.
  • 19Vt ka Laffranque, J. Euroopa Inimõiguste Kohus kui Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldaja ja tõlgendaja. − Raamat „Inimõigused“. Konventsioon võeti vastu juba 1950. aastal.
  • 20Heyns, C., Killander, M. Universality and the Growth of Regional Systems. – Shelton, D. (toim). The Oxford Handbook of International Human Rights Law. Oxford: OUP 2015.
  • 21General Assembly Resolution on Regional Arrangements for the Promotion and Protection of Human Rights. 32/127, 16 December 1977. – https://www.refworld.org/docid/3b00f13940.html (10.08.2021).
  • 22ÜRO eriagentuurid on näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapanga gruppi kuuluvad finantsinstitutsioonid (sh Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, IBRD) ning ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO). ÜRO fondide ja programmide hulka kuuluvad näiteks Lastefond (UNICEF) ja Arenguprogramm (UNDP).