Blogi

18. oktoobril 2022. aastal avalikustas ÜRO Inimõiguste Nõukogu mandaadiga rahvusvaheline sõltumatu uurimiskomisjon oma raporti inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumistest, mis on toime pandud Ukrainas pärast Venemaa agressiooni algust 24. veebruaril 2022.[1] Seda dokumenti on õpetlik uurida, sest see ütleb meile palju inimõiguste rolli kohta tänapäeva relvakonfliktides.

Alustuseks aga lähtekohtadest. Inimõiguste Nõukogu tegutseb ÜRO süsteemis ja koosneb riikide esindajatest. Nõukogu on ÜRO poliitiline organ, mille ülesanne on seista inimõiguste kaitsmiste eest maailmas. Selle peakorter asub Šveitsis Genfis.[2] Nõukogusse kuuluvad liikmesriigid valitakse ja need on roteeruvad. Pärast 2022. aastal alanud Venemaa agressiooni Ukraina vastu heideti Venemaa Föderatsioon ÜRO Inimõiguste Nõukogust välja. 2022. aasta märtsis moodustas Inimõiguste Nõukogu sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni Ukraina olukorra uurimiseks[3]. Komisjoni liikmeteks said Erik Møse (Norra, komisjoni esimees), Jasminka Džumhur (Bosnia ja Hertsegoviina) ja Pablo De Greiff (Kolumbia). Komisjon käis viis korda Ukrainas, külastas 27 linna ja asulat ning tegi raporti koostamiseks 191 intervjuud. Venemaa valitsus otsustas aga komisjoniga koostööd mitte teha.

Komisjon on oma 17-leheküljelises raportis dokumenteerinud raskeid rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumisi Venemaa ja Ukraina relvakonfliktis ning jõudnud muu hulgas järgmisele järeldusele: „Ukrainas on alates 24.02.2022 pandud toime sõjakuritegusid, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Nagu raportis näidatud, on Vene väed vastutavad rõhuva enamuse toimepandud rikkumiste eest.“

Komisjon leidis näiteid ka selle kohta, et Ukraina sõjavägi on rikkunud rahvusvahelist humanitaarõigust, muu hulgas on juttu kahest juhtumist, kus oli toime pandud sõjakuritegu. Neist ühe juhtumi puhul oli komisjoni arvates tegemist olukorraga, kus Ukraina sõjavägi kasutas sõja algusfaasis Tšernihivi koolimaja nii tsiviilelanike abistamiseks kui ka oma staabina (enda võitlejaid ei eristatud tsiviilelanikest, seades nõnda elanikud suuremasse ohtu). Dokumendis on viidatud ka tõenditele, mille järgi Ukraina sõjaväelased paaril korral tulistasid vastase haavatud ja vangilangenud võitlejaid.

Lõviosa ÜRO sõltumatute ekspertide komisjoni raportist moodustavad siiski Vene vägede toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumiste kirjeldused.

Võib küsida, et miks üldse on vaja esile tõsta ka Ukraina poole üksikuid rikkumisi, kui Vene väed on toime pannud rõhuva enamuse rikkumistest. Peamine põhjus ongi selles, et rahvusvaheline õigus eristab sõja alustamise õiguspärasuse temaatikat (jus ad bellum) relvakonfliktis kehtivatest reeglitest (jus in bello). Põhiidee on see, et relvakonfliktis kehtivad rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglid ikkagi ühtviisi nii agressori kui ka agressiooni ohvri kohta. Selles, et Venemaa on praeguses relvakonfliktis agressor, pole rahvusvaheline kogukond kahelnud. Kuid rahvusvaheline humanitaarõigus saab toimida vaid siis, kui sellest peavad kinni relvakonflikti mõlemad pooled, sealhulgas agressiooni ohver. Seetõttu peab ka agressiooni ohvriks langenud riigi sõjavägi eristama võitlejaid tsiviilisikutest ning tagama sõjavangide humaanse kohtlemise.

Seda põhimõtet on oluline rõhutada just endise Nõukogude Liidu ruumis, kuna Nõukogude riigi käsituse järgi oli teine maailmasõda (nn suur isamaasõda) omamoodi püha sõda, kus Natsi-Saksamaa vastu olid enam-vähem kõik meetodid head. Veel hiljuti leidsid Venemaa esindajad Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasjas Kononov vs. Läti[4]  (kohtuasja teemaks oli Kononovi partisanirühma poolt 1944. aastal Lätis tsiviilelanike vastu toime pandud tegude kvalifitseerimine sõjakuriteona), et Natsi-Saksamaa vastu sõdinuid ei peakski üldse sõjakuritegude toimepanemises süüdistama. Seega leidis Venemaa valitsuse esindaja, et üldised rahvusvaheliselt kohustuslikud sõjapidamise reeglid agressiooni ohvriks langenud riigi kohta ei kehti. Niisugune mõtteviis pole siiski kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse alustega ning seoses Nõukogude ajaloopärandiga tasub seda ikka uuesti üle korrata. Ühtlasi võimaldab teise poole rikkumiste väljatoomine raportis rõhutada komisjoni neutraalsust ja erapooletust ega muuda tõsiasja, et – nagu juba öeldud – lõviosa rikkumistest on toime pandud agressorriigi − Venemaa − sõjaväe poolt.

Teine huvitav moment puudutab inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse paralleelset kasutamist raportis. Viidatud on nii sõjapidamise reeglitele kui ka põhilistele inimõigustele, millest tähtsaim on muidugi iga inimese õigus elule. Raporti oluline sõnum on see, et inimõigused ei lakka eksisteerimast ka sõjaajal, vaid nendele saab tugineda paralleelselt rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglitega. Mõnede inimõiguste teoreetikute arvates on rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglid koguni inimõiguste osa selle laiemas tähenduses.

Mõistagi paneb sõjaolukord inimõigustest kinnipidamise erilise surve alla. Sõjaajal on lubatud olulisi inimõigusi piirata (näiteks on agressiooni ohvriks langenud Ukraina oluliselt piiranud meessoost kodanike piiriületusõigust). Samas ei saa ka sõjaajal eirata kõige põhilisemaid inimõigusi: kelleltki ei tohi võtta elu (kui ta pole võitleja relvakonfliktis, võitleja tapmine relvakonfliktis on õiguslikus mõttes lubatud) ning kedagi ei tohi piinata ega tahtlikult vigastada.

Võiks küsida skeptiliselt, mis kasu on üldse taolistest raportitest, kui Vene väed jätkavad tsiviilelanikkonna ja tsiviiltaristu süstemaatilist lauspommitamist. See viib meid laiemalt rahvusvaheliste uurimiskomisjonide ajaloolise rolli juurde. Öeldakse ju, et relvakonfliktis saab tihti esimeseks ohvriks tõde. Ka agressorriik hakkab tegema oma propagandat, eitades kuritegusid ja veeretades süü hoopis teise riigi peale.

Rahvusvahelisi uurimiskomisjone hakati aktiivsemat kasutama juba 20. sajandi alguses (näiteks Vene-Jaapani sõja alguses 1904. aastal, kui Doggerbanki juures pommitas Vene laevastik ekslikult inglise kalalaevu). Nende komisjonide loomise põhiline eesmärk on just see, et objektiivselt tegutsev kolmas osapool vaataks olukorra üle ja kehtestaks teatud mõttes tõe. Vastasel korral võidaksegi lõputult jääda vaidlema selle üle, mida üks ütles ja mida teine ütles. Hiljem, kui relvakonflikti teravus on loodetavasti juba mahenenud, saab seesugustele sõltumatutele raportitele tugineda kasvõi siis, kui agressorriik endiselt toimepandud rikkumisi eitada püüab või kui otsitakse relvakonfliktist väljapääsu, leppides kokku teatud lähtealustes. Sellised raportid muutuvad niiviisi omamoodi uuteks faktideks normatiivsel väljal.

Inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tegelik tagamine rahvusvahelistes relvakonfliktides on keeruline ülesanne. Teatavasti puudub ju rahvusvahelises õiguses keskvõimu sanktsioon tavapärase riigisisese õiguse mõttes. Ühe realistliku tähelepaneku järgi asub rahvusvaheline õigus õiguse kadumispunktis ja rahvusvaheline humanitaarõigus omakorda rahvusvahelise õiguse kadumispunktis. Nii võib see olla tegelikkuses, kus on keeruline tagada, et iga võitleja tunneks rahvusvahelist humanitaarõigust ja sellest ka kinni peaks. Kuid rahvusvaheline humanitaarõigus ning põhilised inimõigused ei lakka õiguslikus mõttes kehtimast ka kõige jõhkramas relvakonfliktis.

Teise maailmasõja kogemusest teame, et sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest võidakse vastutusele võtta ka aastakümneid hiljem. Sestap on oluline kõik kirja panna ning tõde välja öelda, et saaks õigluse jalule seada ning süüdlased rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest vastutusele võtta, nii riigi kui ka inimese tasandil.

Autorist 

Lauri Mälksoo on õigusteadlane ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ning Tartu Ülikooli avaliku õiguse osakonna juhataja. Lauri Mälksoo on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, omandanud magistrikraadi Georgetowni Ülikoolis ning kaitsnud Berliini Humboldti Ülikoolis doktorikraadi õigusteaduse alal (summa cum laude) tööga „Illegal Annexation and State Continuity: the Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR. A Study of the Tension between Normativity and Power in International Law“. Ta on avaldanud mitmeid publikatsioone rahvusvahelise õiguse ajaloost ja teooriast.

[1] Raport on kättesaadav veebilehel https://www.ohchr.org/en/documents/reports/independent-international-commission-inquiry-ukraine-note-secretary-general

[2] Vt lisaks https://www.ohchr.org/en/hrbodies/hrc/home.

[3] Vt lisaks https://www.ohchr.org/en/hr-bodies/hrc/iicihr-ukraine/index.

[4] Kohtuotsus on kättesaadav Euroopa Inimõiguste Kohtu veebilehel https://hudoc.echr.coe.int/fre?i=001-87934.