Blogi

Rahvusvaheline Kriminaalkohus1 (International Criminal Court − ICC) on oma olemuselt rahvusvahelise lepinguga loodud ja selle alusel toimiv kohus, millele pandi alus Rooma statuudi vastuvõtmisega 1998. aastal ÜRO diplomaatilisel konverentsil Roomas. Seega möödub just sel aastal statuudi vastuvõtmisest 25 aastat. Kohus alustas tööd 2002. aastal, mil statuut ametlikult jõustus. Praegu on kohtul 123 liikmesriiki.

Nii materiaal- ja menetlusõiguslikud normid kui ka kohtu ülesehitust ja toimimist puudutav regulatsioon tuleneb Rooma statuudist. ICC tervikuna ei ole aga üksnes kohus kui kohut mõistev organisatsioon, vaid hõlmab ka prokuratuuri ametkonda (Office of the Prosecutor − OTP) ja registrit kui neutraalset ametkonda, kes tagab organisatsiooni administreerimise, aga korraldab ka näiteks kvalifitseeritud, kuid kohtust sõltumatute kaitsjate ning ohvrite nõustamist.

Kohtu territoriaalne ja isikuline jurisdiktsioon on seotud riikide liikmesusega. Nimelt saab kohus uurida ja menetleda neid süütegusid, mis on toime pandud liikmesriigi territooriumil või liikmesriigi kodaniku poolt. Seejuures ei oma Rooma statuudi süütegude puhul tähtsust isiku ametistaatus: tavapärane riigijuhtide immuniteet ei takista ICC menetlust nende isikute suhtes. Peale selle on olemas nii-öelda tagauks riikidele, kes ei ole ICC liikmed. Nimelt näeb statuudi artikli 12 lõige 3 ette võimaluse aktsepteerida kohtu jurisdiktsiooni ad hoc-deklaratsiooniga, sel juhul kehtib ICC jurisdiktsioon ka selle riigi territooriumil ja kodanike suhtes. Kohtu jurisdiktsiooni on ad hoc-deklaratsiooniga tunnustanud näiteks Ukraina, Palestiina ja Côte d'Ivoire.

Just ICC jurisdiktsiooni määratlus sai Rooma diplomaatilisel konverentsil üheks tuliseks vaidlusküsimuseks. Oli riike, kes pooldasid laiemalt ja sisuliselt universaalset jurisdiktsiooni,2 kuid oli ka neid, kelle silmis oli pakutud jurisdiktsioon liiga lai ning riivas riigi suveräänsust. Ameerika Ühendriigid (USA) tegid näiteks ettepaneku3 sätestada, et kohtul on jurisdiktsioon juhul, kui nii teo toime pannud isiku kodakondsusjärgne riik kui ka teo toimepanemise asukoha riik on statuudi osalised.

ICC jurisdiktsiooni alla kuuluvad neli rahvusvahelise kriminaalõiguse tuumiksüütegu: genotsiid, inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja alates 2018. aastast (kuid piiratud ulatuses) ka agressioonikuriteod. Sellega on fookus seatud just konfliktidega seotud süütegudele ning välja on jäetud piraatlus, terrorism ja orjandus kui iseseisvad kuriteoliigid. Küll aga on need teatud määral integreeritud nimetatud nelja kategooriasse: näiteks orjastamine on üks inimsusvastase kuriteona kvalifitseeriv tegu.

Nimetatud süütegusid on kodifitseeritud ka varem: inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja agressioon kui süüteod rahu vastu (crimes against peace) olid üks osa Londoni ja Tokyo hartast, millega asutati pärast teist maailmasõda vastavalt Nürnbergi ja Tokyo tribunal.

Genotsiidikuriteo kodifitseerimiseni jõuti 1948. aastal genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooniga. Seejuures on Rooma statuudis kirjeldatud genotsiidi koosseis sisuliselt üksüheselt konventsioonist üle võetud. Teiste Rooma statuudis nimetatud süütegude koosseisud on läbinud siiski olulise edasiarenduse võrreldes teise maailmasõja järgsete määratlustega ning seda on mõjutanud ka Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) ja Rahvusvahelise Rwanda Kriminaaltribunali (ICTR) statuudid ja praktika. Kui ICC eelkäijaid on vähemal või rohkemal määral süüdistatud nii-öelda võitjate õiguses, siis ICC on selles osas erinev: selle mandaat ja uuritavate kuritegude nimestik ei ole piiratud kindla riigi, grupeeringu või sündmusega ning uurimise alla võivad sattuda – jurisdiktsiooni olemasolul – kõik konflikti osalised.

Rooma statuudi järgi on sõjakuriteod suures osas Genfi konventsioonides ja lisaprotokollides ette nähtud sõjapidamisreeglite (rasked) rikkumised nii rahvusvahelises kui ka mitterahvusvahelises relvakonfliktis. Seega on ICC ka institutsioon, mis peaks tagama humanitaarõiguse reeglite täitmise. Seda küll kaudselt, sest ICC ei uuri ega menetle vahetult iga konfliktis osaleja tegusid, vaid kõige enam vastutavate isikute tegevust – nende all peetakse silmas isikuid, kellel on kontroll teiste inimgruppide üle, sealhulgas poliitilisi ja sõjaväelisi juhte. Need on aga ühtlasi ka isikud, kes peavad tagama, et konfliktis osaleva riigi võitlejad sõjapidamise reeglitest kinni peavad. Sellest johtuvalt on Rooma statuudis sätestatud ka ülema vastutus: komandör vastutab tema kontrolli all olevate sõjaväeosade tegevuse eest, millest ta teadis või pidi teadma, juhul kui ta ei võtnud vajalikke ja mõistlikke meetmeid sellise tegevuse takistamiseks.

Kui teiste kuriteokoosseisude määratlused põhinevad sõjapidamise reeglitel ja inimõigustel, siis agressioonikuriteo definitsioon tuleneb jus ad bellum-põhimõttest – valdkonnast, mis üldiselt reguleerib riikide õigust jõudu kasutada. Agressioonikuriteo lisamine Rooma statuuti asetas ICC ka üldise rahvusvahelise julgeoleku ja rahu tagamisel kesksemale kohale. Arusaam, et sõdu ei alusta abstraktsed riigid, vaid nende riikide juhid, keda on võimalik kriminaalkorras vastutusele võtta, mõjutab senist käsitust riigi suveräänsest otsustusest kasutada jõudu.

Teiselt poolt tuleb arvestada, et kohtu jurisdiktsioon agressioonikuriteo üle on oluliselt piiratum: kehtib tingimus, et riik, mille kodanikud vastava teo toime on pannud, peab olema ise statuudi osaline. Peale selle on senistel liikmesriikidel võimalus deklareerida, et nad ei aktsepteeri kohtu jurisdiktsiooni agressioonikuriteo suhtes (nn opt-out-süsteem). Nii ei ole kohtul praegu võimalik uurida agressioonikuriteo toimepanemist Ukraina suhtes (sest Venemaa ei ole liige) ning agressioonikuriteo koosseisu rakendamine kohtu poolt nõuab veel tugevaid diplomaatilisi pingutusi.

ICC on 20 tegutsemisaasta jooksul näinud ka oma positsiooni kõikumist. Asjaolusid, mis seda mõjutavad, on mitmeid. Üks oluline aspekt on suhted ja suhtlus maailma võimsate riikidega – ei USA, Hiina ega Venemaa ei ole kohtu liikmed. Kui Hiina on algusest peale ICC‑st kõrvale hoidunud, siis Venemaa ja USA suhted kohtuga on olnud mitmetahulisemad.

USA oli aktiivne osaline Rooma statuudi läbirääkimistes, kuid nagu öeldud, pidas USA kohtu jurisdiktsiooni ulatust ja prokuröri uurimiste algatamise volitusi vastuvõetamatuks ning pole siiani Rooma statuuti ratifitseerinud. Praktikas tähendas see võimalikke menetlusi USA sõdurite välismissioonidel toimepandud tegude üle. Sellest hoolimata on kohtul jurisdiktsioon USA kodanike üle, kui nad panevad kuritegusid toime mõne ICC liikmesriigi territooriumil. Seetõttu võttis USA kasutusele ka muud meetmed, nagu näiteks bilateraalsed lepped riikidega, mille kohaselt ei antaks USA kodanikke ICC-le välja.4

Pahameelt ja küsimusi kohtu mõjutatavuse suhtes keerutas üles ka Afganistani menetluse käik. Kui ICC prokurör taotles 2017. aastal menetluse algatamist Afganistanis toime pandud kuritegude suhtes, sealhulgas USA sõdurite võimalike tegude suhtes, rakendas USA kohtu suhtes sanktsioone: ICC ametnike viisad tühistati ja neid ähvardati majanduslike sanktsioonidega. Kohtueelne koda (Pre-trial Chamber) otsustas prokuröri taotlust mitte rahuldada, peegeldades oma otsuses USA-vastaste meetmete mõju.5 Kuigi USA on järgnevatel aastatel ICC tegevust toetanud – näiteks toetati ÜRO Julgeolekunõukogus hääletust Darfuri ja Liibüa menetluse algatamiseks ja praegust Ukraina menetlust –, pani säärane asjade käik küsima ühelt poolt kohtu sõltumatuse ja teisest küljest teatud riikide erandlikkuse kohta.

ICC-le on ette heidetud ka selektiivsust. Eelmisel kümnendil tabas ICC-d Aafrika riikide kriitikalaine, sest sisuliselt kõik käimasolevad menetlused olid keskendunud Aafrika riikidele. Selle põhjal on omakorda arvatud, et kohus pole piisavalt sõltumatu ning et tegu on tänapäevase kolonialismiga.6 Nimekaimaks selliseks protsessiks võib pidada kohtuasja Sudaani endise presidendi Omar al-Bashiri vastu, millega kaasnes näiteks Aafrika Liidu üleskutse riikidele endist presidenti mitte välja anda.7 Aafrika riikide ja ICC suhete madalseis päädis 2017. aastal Aafrika Liidu avaldusega kollektiivsest kohtust väljaastumise kohta, millega püüti küll rohkem teatud muudatusi esile kutsuda ja millega läksid kaasa siiski vaid kolm riiki: Lõuna Aafrika, Gambia ning Burundi.8

Nagu Ukrainas toimepandavate kuritegude uurimine näitab, on ICC-l võimekus uurida ka maailma suurte ja võimsate kuritegusid.9 Samas seisab ICC silmitsi riikide suveräänsusega. Ühelt poolt on kohus riikide loodud institutsioon, mille toimimine sõltub suures osas riikide toest ja koostööst. Teiselt poolt tajuvad asjaomased riigid paratamatut suveräänsuse riivet, kui ICC menetlus puudutab nende endi kodanikke, ning sel hetkel võib nii mõnigi otsustada, et taandutakse oma senisest vandest võidelda rahvusvahelise õigluse eest. Näitena saab välja tuua Venemaa: olles algselt Rooma statuudi allkirjastanud (kuid mitte ratifitseerinud), võttis Venemaa 2016. aastal allkirja tagasi, sest ICC algatas menetluse nii Ukrainas kui ka Gruusias võimalike toime pandud kuritegude suhtes. Ukraina sõja ajal toime pandud kuritegude uurimise suhtes on Venemaa võtnud lihtsa seisukoha: Venemaa ei tunnista ICC jurisdiktsiooni ning peab selle otsuseid tühiseks.10

Nendest takistustest hoolimata on ICC-l keskne roll nii humanitaarõiguse ja jõu kasutamise reeglite kui ka inimõiguste kaitsel. Vaadates kuritegude ohvrite perspektiivist, on tähtis, et sõltumata riigisisesest olukorrast on olemas institutsioon, kes saab ränkade süütegude eest vastutavaid isikuid vastutusele võtta. Kohtu laienev haare – nüüdseks on algatatud menetlused ka näiteks Filipiinide, Venezuela, Bangladeshi, Gruusia ja Ukraina olukorra suhtes – näitab muu hulgas nii kohtu võimekuse suurenemist kui ka rahvusvahelise kogukonna tuge. Just viimane on see, millest lõppastmes sõltub, kas esimene alaline rahvusvaheline kriminaalkohus saab olema pikas perspektiivis edukas.

Autorist

Liina Lumiste on NATO küberkaitse koostöökeskuse õigusnõunik ja Tartu Ülikooli doktorant. Varem on ta töötanud Riigikantseleis ja eksperdina Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Doktoriõppes keskendub Liina Lumiste Venemaa suhtumisele rahvusvahelisse õigusesse küberoperatsioonide kontekstis, seda nii jõu kasutamise kui ka rahvusvahelise humanitaarõiguse seisukohast. Liina Lumiste õpetab Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õiguslikku argumentatsiooni ja juhendab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu harjutuskohtu võistkonda.

• 1Vt lisaks https://www.icc-cpi.int/.
• 2Un Doc A/AC.249/1998/DP.2.
• 3Un Doc A/CONF.183/C.1/L.70.
• 4Claire Klobucista. The Role of the International Criminal Court. Council on Foreign Relations (https://www.cfr.org/backgrounder/role-international-criminal-court#chapter-title-0-7).
• 5Sara L. Ochs, The United States, the International Criminal Court, and the Situation in Afghanistan, 95 NOTRE DAME L. REV. REFLECTION 89 (2020).
• 6Patryk I. Labuda. The International Criminal Court And Perceptions Of Sovereignty, Colonialism And Pan-African Solidarity. African Yearbook of International Law, vol 20 (2013-2014), lk 289−321.
• 7Patryk I. Labuda. The African Union’s Collective Withdrawal from the ICC: Does Bad Law make for Good Politics? EJIL Talk, February 15, 2017.
• 8Ibid.
• 9Liina Lumiste: rahvusvahelisest kriminaalkohtust ja Putini vahistamiskäsust (https://www.err.ee/1608921656/liina-lumiste-rahvusvahelisest-kriminaalkohtust-ja-putini-vahistamiskasust).
• 10Russia does not recognize International Criminal Court — Kremlin (https://tass.com/politics/1588237).