Blogi

Peatoimetaja vaade: 8 nõuannet mahuka raamatu kirjutamiseks ja väljaandmiseks

Avatud raamat

Liiri Oja

Raamatu „Inimõigused“ peatoimetaja roll oli mõnevõrra eriline, kuna eeldas üheaegselt nii inimõiguste valdkonna ekspertiisi, põhjalikke teadmisi kõige uuemast inimõigustealasest teaduskirjandusest kui ka intensiivset projektijuhtimist (tähtajad, koostöö erinevate osapooltega, eelarvestamine), nn esimese ringi retsensendi tööd, töövõtulepingute koostamist, veebilahenduste maailma kiiret õppimist, kujundamis- ja illustraatoritööd. Teose ilmumine on seega suur kergendus, ideest sai reaalsus. 

Panin kirja 8 nõuannet, loodan, et need kuluvad ära nii tuleviku-iseendale kui ka lugejale, kes planeerib sarnast ettevõtmist.

1. Ära tee seda!

Ainult pooleldi naljaga ütlen, et kui vähegi võimalik, siis on taolise suure projekti ettevõtmine midagi, mida ei soovita, kuna see on kurnav ning stressirohke ja kui saab vältida, siis pigem tulekski vältida. Elu on lühike ja tööd alati palju. Äkki saab ilma?

Aga kui süda ja mõistus ütlevad, et asi on siiski tähtis (eestikeelne inimõiguste valdkonda käsitlev kogumik seda on), raskusi väärt ja idee ei anna rahu ehk ei saa kuidagi olla ilma tegemata, siis soovitan seda kirjutist edasi lugeda.

2. Autorite leidmine: otsi igalt poolt!

Kui palju on inimesi, kes suudavad, oskavad ja tahavad kirjutada eestikeelset teadusteksti mõnel inimõiguste teemal? Väga vähe. Kui tuua võrdlus ingliskeelse teaduskirjandusega, siis viimase puhul tuleb oma teemaga mõnda raamatusse pääsemiseks läbida konkurss või olla tõeline rahvusvaheline nimi, et saada toimetuskolleegiumilt vastav kutse. Eesti keeles kirjutajate hulk on aga väike ning nii pidin ma kohati kurja vaeva nägema, et kirjutajaid leida ning nõusse saada. Minu eesmärk oli leida muu hulgas inimesi, keda ma veel ei teadnud või vähemalt teha kõik endast olenev, et kirjutajate ringi ei kuuluks vaid „need, kes ikka“ ehk siis vaid inimesed, kes on olnud seotud nt põhiseaduse kommenteeritud väljaandega. Mõnevõrra erinev tavapärastest teaduskirjanduse maailma tavadest oli minu eesmärk kaasata autorite ringi praktikud ja eksperdid vabakonnast, kes ei loo igapäevaselt teadustekste ega tööta ülikoolide juures.

Saatsin sadu meile selleks, et peatükkide autoreid (ja hiljem retsensente) leida. Muuhulgas selliseid kirju, kus palusin inimestel mitte ise kirjutama hakata, vaid lihtsalt soovitusi anda. Võimalikke autoreid otsisin ka sotsiaalmeedia kaudu, kuna Twitter on akadeemilises ringkonnas väga populaarne (nt ühe autori ja retsensendi leidsingi tänu nende tööalastele Twitteri profiilidele).

Seega soovitan otsida võimalikult laialt (sh erialaüleselt), aktiivselt (pigem rohkem kui vähem e-kirju), küsida ka neilt, kelle puhul tundub, et nad nagunii ei saaks või tahaks ning mitte alla anda ka pärast mitut eitavat vastust. Ka tuleb siin olla võimalikult paindlik – oli neid autoreid, kes olid nõus ainult siis, kui nad said personaalse paindliku tähtaja, oli autoreid, kes andsid oma jah-sõna siis, kui olin leidnud neile kaasautori(d).

3. Koostöö autoritega: väldi grupi e-kirju ja paku kriitika kõrvale lahendusi!

Töötasin koos 32 autoriga ning kuigi saatsin mõned e-kirjad kogu grupile korraga, oli selliste kirjade hulk kaduvväike. Peamiselt suhtlesin iga autoriga eraldi. See tähendab muidugi suurt ajakulu, kuid muudmoodi poleks me vast tänasesse päeva jõudnud. Autoriga otsesuhtlus annab autorile võimaluse üsna ausalt öelda, kuidas läheb kirjutamisega, võimaldab teha realistlikke erikokkuleppeid ning mis seal salata, inimesed võtavad paremini vastutuse, kui kiri on suunatud just ainult neile, mitte suurele rühmale.

Peatoimetajale on suur töö teha igaühega eraldi kokkuleppeid ning saata tähtaja lähenemisel, möödumisel meeldetuletusi, uurida, kuidas läheb. Minul oli selle jaoks eraldi tabel, kuhu märkisin iga peatüki seisu – kes, millal midagi saadab. Kuigi aeganõudev, aitab otsesuhtlus meeles hoida, et sõna „autorid“ taga on inimesed. Inimesed, kellest igaühel on oma elu, mis mõjutab kirjutamist ja tähtaegu ning inimene on alati olulisem kui üks raamat. Kui mõni autor annab teada, et tal on terviseprobleemid, siis peatoimetaja ülesanne on otsida just autorile sobiv ja toetav lahendus, mitte paluda inimesel edasi töötada tervisemuredest hoolimata.

Pakkusin autoritele ka sisulist tuge. Mõni seda ei vajanud, mõni võttis hea meelega vastu. Sisuline tugi tähendas, et aitasin materjale otsida ja hankida (e-raamatud, teadusartiklid jne). Mõnel autoril puudus juurdepääs teaduskirjanduse andmebaasidele ning mõnel polnud ehk väga palju aega ega piisavalt kogemust võõrkeelsete materjalide otsimiseks. Tõsi, ma ei ole kontrollinud, kes ja kui palju täpselt saadetud artikleid ja raamatuid kasutas, aga keskeltläbi oli muster selline, et kui saatsin autorile 30 allikat, siis viidetesse jõudis neist umbes kolmandik.

Autoritele tagasisidet andes valisin sõnu ning mõtlesin läbi, kuidas teha nii, et kommentaar „Käsikiri vajab veel tööd!“ ei võtaks kirjutamisrõõmu ning tahtmist projekti panustada. Kuigi maksime kõikidele kirjutajatele autoritasu, siis pelgalt rahalise motivatsiooni või lepingulise kohustuse peale ei tohi lootma jääda. Seega proovisin pakkuda kriitika kõrvale alati ka lahendusi – „lisa siia lõiku nt X ja Y“, „vaata seda artiklit“, „pakun välja struktuuri...“ jne.

4. Vorm: anna kirjutajatele reeglid ette!

See tundub väga lihtlabane nõuanne, aga ometi mitte väga lihtne täita. Mina andsin kirjutajatele nii vormistuse kui ka struktuuri alased nõuded ette, aga kuna autorid olid kõik erineva tausta ja kirjutamisstiiliga, siis ei esitatud mulle vaid „reeglitele“ vastavaid kirjutisi.

Hea mõte on teha reeglitest (kuidas tuleb tekst struktureerida, kas tekstis on sissejuhatus ja kokkuvõte, milline peaks olema viitamissüsteem, milline keelekasutus, kas tekstis on avatud lingid või hüperlingid, mitu tasandit võib ühes peatükis olla, milline on loetelude märgistus jne) üks väga lihtne ja lühike dokument – nii on tõenäolisem, et autor seda ka vaatab. Aga isegi siis tuleb ajaliselt arvestada üsna suure ühtlustamistööga.

5. Koostöö keeletoimetajatega: alusta võimalikult vara!

Keeletoimetuse faas on akadeemilise kirjastamise kontekstis pigem erand ja privileeg, kuna selle jaoks ei ole enamasti vajalikku ressurssi. Raamatu „Inimõigused“ puhul keeletoimetus siiski õnnestus. Igal juhul tuleks kohe projekti alguses läbi mõelda, kas keeletoimetus on vajalik ja võimalik. Kui jah, siis peaks see sisalduma nii eelarves kui ka ajakavas.

Mina töötasin nelja keeletoimetajaga ning õnneks olid nad kõik väga kogenud, seega suuri muresid polnud. Üks oluline teadmine edaspidiseks on see, et keeletoimetus võtab samuti rohkem aega, kui oled planeerinud (eriti siis, kui on tegemist teadustekstiga, erinevate autoritega, pikkade tekstidega), kuna päris palju terminoloogilisi kohti tuleb läbi arutada/vaielda.

Ka tuleb arvestada, et head keeletoimetajad on väga hõivatud ning nende graafikud saavad ruttu täis. Muidugi on võimalik leida toimetajaid ka viimasel hetkel, aga see on üsna stressirohke. Seega võiks keeletoimetaja(te)ga sõlmida esialgse kokkulepe julgelt juba enne käsikirja valmimist. Teha koosolek, kus rääkida enda ootustest ja eesmärkidest. Selline varajane eeltöö annab võimaluse koostada autoritele keeletoimetajatega läbi räägitud kirjutamisjuhend (viitamise, lühendite, kursiivide, tsitaatide jmt kohta). Uskuge mind, nii on hiljem tunduvalt vähem ühtlustamistööd.

6. Aja planeerimine: lisa palju puhvreid!

Raamat „Inimõigused“ ilmus 1.aprillil 2022. Kõik peatükid olid valmis ja keeletoimetuse läbinud sama aasta jaanuari esimesteks päevadeks. Kirjutama hakkasid autorid umbes 2021. aasta veebruaris, seega kulus lõpliku käsikirja valmimiseks 10-12 kuud. See võib tunduda pikk aeg, aga tegelikult tähendas säärane tempo töiseid hilisõhtuid ja nädalavahetusi ning kaunis tempokat retsenseerimist ja toimetamistööd.

Pea kõik 32 autorit vajasid lisaaega ning palusid (korduvalt) tähtaja pikendamist. Need ajapikendused ei olnud paaripäevased, vaid pigem paarikuised. Seega minu kindel soovitus on sellised puhvrid projekti kohe alguses sisse arvestada ning pigem olla pessimistlik. Nagu elus ikka, jäävad inimesed haigeks, peavad hoolitsema mõne lähedase eest, neil tekib ootamatuid teisi aeganõudvaid töökohustusi jne. Mida rohkem on projektis osapooli, seda rohkem on puhvreid vaja.

Samuti tuleb ajalises plaanis läbi mõelda erandlikud, aga võimalikud ekstreemsed stsenaariumid. Mida teha siis, kui mõni autor loobub keset projekti või kaob lihtsalt ära? Kas on aega asendaja leidmiseks? Kas sellele autorile planeeritud osa võiks ka olemata olla? Kas on piisavalt aega selleks, et tehniline pool veab alt? Ajakava planeerides tuleb muuhulgas jätta ka piisav  aeg (siin räägin ma nädalatest, mitte päevadest) nii keelekorrektuuri lugemiseks, veebilehel paranduste tegemiseks, veebilehe turvalisuse kontrolliks, selle live’i lükkamiseks.

7. Veebiarendus: ära eelda, pane kõik kirja!

Algusest peale oli mul kindel plaan avaldada raamat veebilehena, kuna nii jõuab see kõige suurema hulga lugejateni, on kasutajasõbralik, dünaamiline, arenev. See otsus tähendas veebilehe tellimist, mis omakorda nõudis täpse (tehnilise) vajaduse sõnastamist. Avalikus sektoris õigusalase spetsialistina töötamine ei anna selleks vajalikku ettevalmistust, seega pidin ise ennast kurssi viima – millist platvormi (Drupal? WordPress?) tuleks eelistada, mida panna lepingusse (nt ligipääsetavuse nõuded), kellelt üldse pakkumisi võtta jne. Kõvasti sain abi Riigi Infosüsteemide Keskuse töötajatelt, kellel on olemas vastav tehniline teadmine ja kogemus.

Kui mõni lugeja planeerib sarnast projekti, siis olen nõus pikemalt ja detailsemalt rääkima, andma veel täpsemaid soovitusi, aga jagan siin kahte mõtet. Esiteks ei tohi midagi eeldada. Minu ootus oli, et ütlen veebiarendajale „soovin, et mahukas viidetega teadusteksti sisaldav raamat oleks veebis“ ning saan tulemuse. Reaalsus on see, et veebiarendaja ei küsi tingimata küsimusi, mille adresseerimise peale ise ei tule ega paku alati proaktiivselt tehnilisi lahendusi ning tellija jaoks elementaarne teadmine (nt mis on „viide“, mis on „peatükk“ jne) ei pruugi seda olla veebiarendaja jaoks (ja vastupidi). Teiseks: mida detailsem on leping, seda parem. Mida lepingus kirjas pole, seda ei saa, ükskõik, kui veider võib tunduda kirjeldada lepingus, kuidas täpselt peab üks viide „töötama“ või üks PDF-fail avanema.

8. PDF, EPUB, meedia: eelarvesta eraldi!

Lisaks veebilehele soovisin saada raamatust PDF-faili ja EPUB-faili. Raamatu käsikiri oli loodud Wordi failina, kuid veebilehele lisamiseks oli vaja tekitada toimivad (st „klõpsatava sisukorraga“) PDF-fail ja EPUB-fail. PDF-faili loomine tähendab Wordis loodud käsikirja kujundamist ja küljendamist. Umbes 800leheküljelise viidatud teadusteksti küljendamine maksab ligikaudu 3000 eurot. Kuna meie eelarves seda raha polnud, jäi lauale kaks varianti – leida alternatiiv või mitte üldse teha. Appi tuli inimene minu enda lähiringkonnast, kes vabavara ja erinevaid veebipõhiseid tööriistu kasutades tegi nii PDF-faili kui ka EPUB-faili. 

Kaanepildi disainisin samuti ise. Loomulikult pole selline tasuta tööd eeldav lahendus jätkusuutlik või kõigile kättesaadav, seega on mu kindel soovitus PDF-faili loomine eelarvestada. ISBN-i ehk raamatu rahvusvahelise standardnumbri saab tellida siit.

Veebi avalehel on raamatut ja kogu projekti tutvustav video, mille tegin ise Canvas (tasulises versioonis), illustratsioonid nii video, raamatu kaane, voldiku kui ka blogipostituste piltide jaoks joonistasin Procreate’is. Kui oleksime tellinud analoogse video ja visuaalid mõnelt agentuurilt, oleksime taaskord pidanud arvestama umbes 3000-4000 euroga. Seega taas sama soovitus – kui taolisi lisasid tahta, kuid endal oskused puuduvad, tuleb need eelarvesse lisada ning arvestada pigem suure kuluga.

Loodan, et nendest nõuannetest on kasu. Jõudu tööle! 

Autorist: 

Liiri Oja on raamatu „Inimõigused” peatoimetaja ja Õiguskantsleri Kantselei inimõiguste valdkonna (national human rights institution ehk NHRI) juht. Liiri Oja toetab õiguskantsleri tööd inimõigushariduse, rahvusvaheliste aruannete koostamise ja võrdse kohtlemise vallas. Ta on omandanud doktorikraadi Itaalias Firenzes asuvas Euroopa Ülikool-Instituudis. Kaitstud doktoritöös analüüsis ta seksuaal- ja reproduktiivõigust puudutavat rahvusvahelist kohtupraktikat. Liiri Oja teadushuvide hulka kuuluvad muu hulgas sünnitusabivägivald, seksuaal- ja reproduktiivõigused üleminekuaja õigluse kontekstis ning tervishoiutöötajate roll inimõiguste kaitsel. Ta avaldab regulaarselt artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ja jagab oma Twitteri kontol @liirioja seksuaal- ja reproduktiivõiguste uurimisega seotud teavet. Liiri Ojal on pikaajaline õpetamis- ja koolitamiskogemus: ta on treeninud Eesti rahvusmeeskonda väitluse maailmameistrivõistlusteks ning pidanud Tartu Ülikoolis riigiõiguse loenguid. Viimastel aastatel on ta õpetanud Eesti Kunstiakadeemias eksperimentaalset kursust „Inimõigused ja disain“ ning korraldanud inimõigusi käsitlevaid töötube tervishoiutöötajatele.