Blogi

Viimastel aastatel olen end tabanud üha sagedamini kordamast justkui üht ja sama mantrat, kui toon taas ajaleheveergudel või sotsiaalmeedias esile mure, et Eesti teismeliste poiste ja tüdrukute vahel on kujunemas ideoloogiline lõhe. See sõnapaar võib mõnele kõlada liialdusena, kuid selle taga on numbrid, millest mööda vaadata ei saa. On ka neid, kes näevad iga sellist arutelu vaid järjekordse katsena ühiskonda lõhestada või „sooideoloogiat“ peale suruda. Paraku räägivad faktid iseenda eest – olukord on tõsine.

Viimane kodanikuhariduse uuring näitas, et 49% Eesti 15-aastastest poistest usub, et mehed on paremad poliitilised liidrid kui naised. Sama uuringu kohaselt leiab peaaegu neljandik poistest, et naised peaksid poliitikast täielikult kõrvale jääma. 2021. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitas samuti, et kõige noorema vanuserühma (15–29-aastaste) poiste seas on hakanud järsku levima hoiakud, mis pooldavad traditsioonilisi soorolle; muuhulgas olid nende vaated kohati patriarhaalsemad kui kogu elanikkonna või kõikide meeste vaated keskmiselt. Ka 2024. aasta Eurobaromeetri uuring näitas sarnast trendi: kogu Euroopa tulemustega võrreldes usuvad Eesti mehed kõige vähem, et soolisest võrdõiguslikkusest on ka meestel midagi võita. Samas küsimuses on märgata suuri kääre ka noorema vanuserühma (15–24-aastaste) poiste ja tüdrukute seas: poistest nõustusid sellega 46% vastanutest ning tüdrukutest lausa 74% vastanutest. Sama vanusegrupi tüdrukud on nende uuringute kohaselt muutumas aina liberaalsemaks. Probleem ei ole aktuaalne vaid Eestis; ka globaalselt on märgata sarnast hoiakute muutumist.  

Olgu siinkohal kohe mainitud, et konservatiivsed või traditsioonilised hoiakud – ka need, mis puudutavad lähisuhteid ja pereelu – ei ole oma loomu poolest ju keelatud, eeldusel, et neid rakendatakse paarisuhtes mõlema partneri nõusolekul ja teineteisele haiget tegemata. Küll aga teeb muret see, kui selliste maailmavaadetega kaasneb naiste allasurumine, ebaterved arusaamad mehelikkusest ja naiselikkusest ning üldine viha kõige vastu, mis erineb valge paiksoolise heteromehe normist. 

Seksismist misogüüniani: mis vahe neil tegelikult on?

Kuigi sõna seksism on ilmselt paljudele tuttav, tekitab selle tähendus tänaseni inimestes segadust. Tegemist on arusaama või käitumisega, mis väljendab negatiivset ja stereotüüpset suhtumist, mis põhineb inimese sool. Seksismi kõrval on hakatud aga tänapäeval aina rohkem rääkima ka misogüüniast. Oled sa noor või vana, paljud ei ole sellisest mõistest kunagi kuulnudki. Tegemist on ideoloogiaga, mida võib võrrelda rassismi või antisemitismiga ning mis õigustab ja säilitab naiste madalamat positsiooni ühiskonnas. Misogüünia võib väljenduda soolise diskrimineerimise, naistevastase vägivalla, aga ka naiste alavääristamise kaudu. Misogüünia on suunatud konkreetselt ühe soo vastu ning kannab alati endas vägivalda – sealhulgas soovi seda põhjustada, õigustada või normaliseerida.

Misogüünia realiseerumine ühiskonnas 

Seksistlikud väljaütlemised jõuavad ka praegu võrdlemisi kerge vaevaga suure publiku ette. Selle kõrval on aga aina rohkem kõlapinda saanud ka misogüünia, eriti sotsiaalmeedias. Näiteks eksperimendi käigus loodud TikToki kontole hakkas algoritm pärast 45 minutit kerimist ette söötma misogüünse sisuga videoid. Mõnel juhul on see aeg isegi lühem. Paratamatult jõuavad sellised vaated ka noorteni, kes sotsiaalmeediat igapäevaselt kasutavad ja veedavad seal suurema osa oma vabast ajast. 

Muidugi oleks lihtne öelda, et noored näevadki sotsiaalmeedias igasugust jama, see ei tähenda, et see neid kuidagi mõjutaks. Aga mõjutab küll. Eelmainitud uuringutulemused on hea näide sellest, mida on põhjustanud mitmete muude tegurite kõrval kokkupuude naistevaenuliku sisuga internetis. Võtame näiteks mõjuisik Andrew Tate’i. Tegemist on endise kikkpoksijaga, kes on nüüd tuntud kui meeste  elustiilinõuandja. Lisaks sellele, kuidas olla „õige“ mees, õpetab Tate ka seda, kuidas naisi saada, ropult raha teenida ja üldiselt ühiskonnas mehena domineerida. Paljude teadvusesse jõudis ta juba paar aastat tagasi, kui tema videod TikTokis järsku väga palju vaatamisi kogusid. Näiteks 2022. aastal vaadati tema või temaga seotud videoid üle 11 miljardi korra. Tõenäoliselt jõudsid need nii mõnegi lugeja lapse, klassivenna, naabri, sõbra või tuttava feed´ile. 

Andrew Tate on aga jäämäe tipp. Veebikogukonnad, mis sarnast sisu postitavad, kannavad koondnimetust manosfäär. Need keskenduvad meeste perspektiividele ja probleemidele ning süüdistavad nendes enamasti naisi. Sisuloojad, kes manosfääris mehi mõjutavad, on aga manfluencer´id või manosisuloojad. Manosfääris on Tate’i-laadseid tüüpe tuhandeid, kõigil neil on üks eesmärk – teenida võimalikult palju raha.  Küll aga on Andrew Tate siiski hea näide sellest, kuidas manosfäär imbub kaugemale kui need pimedad internetinurgad, kuhu „normaalsed“ mehed ei satu. Manosfääri sisu rõhub meeste tavalistele hirmudele ja ebakindlusele ning on üles ehitatud nii, et vaatajal ei jää muud üle, kui video lõpuni vaadata-kuulata. Provotseerivad sõnumid, näiteks „mehed ei tohi sushit süüa“ või „naisi võib peksta küll, kui nad ise provotseerivad“, tõmbavad tähelepanu ja toimivad kui magnet, mis suudab ligi tõmmata ka need mehed, kes nende ideedega ei nõustu.

Kes need mehed siis on? Sellele küsimusele vastamiseks kirjutasin oma bakalaureusetöö „Noorte meeste konservatiivsed soohoiakud Eestis Andrew Tate’i jälgijate näitel“. Eesmärk oli välja selgitada, millised noormehed Tate’i jälgivad ja millised on nende arusaamad soost, suhetest, poliitikast ja maailmast. Soovisin paremini mõista ka Andrew Tate’i fenomeni ja seda, miks teatud internetipersoonid noori mehi nii tugevalt mõjutavad. Bakalaureusetöö teadmiste toel asusin tööle President Kaljulaidi Fondi, kus juhin algatust Punane Pill, mis on suunatud samasugustele noormeestele nagu mu intervjueeritavad. Algatuse eesmärk on ümber lükata manosfääri kahjulikud narratiivid ning leida üksteisest ideoloogiliselt kaugenenud inimeste vahel taas ühisosa. Sellest räägib ka see artikkel.

„See ei ole päris okei, mis tänapäeval toimub“

Kuna maailmavaade on üldiselt kõikide teiste tõekspidamiste aluseks, oli eriti oluline avada intervjueeritavate poliitilisi vaateid. Hoolimata sellest, keda valiti, defineerisid intervjueeritavad enda poliitilisi eelistusi peamiselt traditsiooniliste vaadete kaudu. Pooldati isiku- ja sõnavabadust, kuid seda pigem konservatiivsest vaatenurgast. Noored olid kindlad, et nende poliitiline identiteet on kuidagi õigem ja läbimõeldum kui liberaalsetel inimestel. Mõnel juhul olid noormehed ka praeguse maailmakorra suhtes väga negatiivselt meelestatud või skeptilised.

Silver (21): „...demokraatia on scam lihtsalt, demokraatiat ei eksisteeri nagunii. [...] üleüldiselt maailmas nagu sõnavabadust ei eksisteeri. Inimesed ei vali mitte midagi. [...] Ilmselgelt see kõik on scam. Need on need nukud, noh, nagu seal ei ole vahet, kes valitseb, sest need, kes maailma kontrollivad, need nagunii ei näita oma nägu. Nende kuradi otsuste järgi nagunii kõik juhtub.“ 

Intervjuud on tehtud 2023. aasta kevadel, vahetult pärast Riigikogu valimisi, mida iseloomustas tugev vastasseis liberaalsete ja konservatiivsete poliitiliste jõudude vahel. Intervjueeritavaid mõjutas valimistel kasutatud retoorika tugevalt. Kümnest noormehest kuus pooldasid konservatiivseid erakondi, kaks liberaalsemaid, ülejäänud ei valinud või ei avaldanud eelistust. Konservatiivsete erakondade toetajad tõid põhjuseks nende tugevad sõnumid: immigratsiooni piiramine, traditsioonilised pereväärtused, militaarvõimekuse tõstmine ja vastuseis LGBTQ+ kogukonnale. Nad flirtisid ka vandenõuteooriatega, näiteks väitega, et valimistulemusi ei saa usaldada, sest need on võltsitud. LGBTQ+ kogukonda nägid ohuna aga kõik intervjueeritud, sõltumata sellest, keda nad valisid. Räägiti drag-queen’ide mõjust lastele, asesõnadest ja „geideks muutmisest“. See peegeldab ingliskeelse meediaruumi tugevat mõju: noormehed pidasid probleemiks isegi neid teemasid, mis on Eestis ebaolulised.

Noormeeste maailmavaade näitab, et kuigi eksisteerime samal poliitilisel maastikul, oleme samal ajal üksteisest justkui väga kaugel. Samas tuleb meeles pidada, et kõik intervjueeritavad ei pooldanud konservatiivseid erakondi. See näitab, et misogüünia ja kahjulikud soohoiakud ei ole iseloomulikud vaid ühele kitsale inimtüübile. Vastupidi, ka nn kõige tavalisem või pealtnäha liberaalne mees võib endas neid vaateid kanda. 

„Naine peab sõltuma mehest”

Intervjuud algasid küsimusega, kuidas noored defineerivad, millised on nende hinnangul „õige“ mees ja naine. 

Peaaegu kõik intervjueeritavad nägid naise rolli läbi sügavalt traditsioonilise prisma: mees peab raha teenima, peret ja kodu kaitsma ning olema otsustaja; naine aga keegi, kes toetub, allub ja kohaneb. Mõni sõnastas seda pehmemalt, mõni otsekohesemalt, aga sõnum jäi samaks: tasakaalu pole vaja otsida, sest loodusseadused on selle juba ise paika pannud. Naisel olevat lihtsalt parem, kui tema elu sõltub mehest. 

Ka kõige leebema sõnastuse korral („[...] nagu päike mu elus“) kumasid noormeeste sõnadest läbi misogüünsed arusaamad. Oluline on mõista, et need noormehed ei rääkinud ainult oma isiklikest suhetest. Nende hinnangud kandsid endas laiemat maailmakäsitust, kus erinevused meeste ja naiste vahel on paratamatud ja nendest  kõrvalekaldumine ei tule kõne allagi. Kui mees on tugev, siis naine peab olema nõrgem. Kui mees juhib, siis naine allub. Kui mees on ratsionaalne, siis naine on emotsionaalne. 

Naiste emotsionaalsus oligi tunnus, mille järgi neid nii avalikus kui ka privaatsfääris liigitati. Intervjueeritavad suutsid naistele stereotüüpselt omistatavat emotsionaalsust mõtestada positiivselt, nähes seda tugevusena, mis teeb neist head ja hoolivad emad ning partnerid. Kui palusin neil naisi kirjeldada, siis peamiselt kõlasid väljendid, millega võiks kirjeldada ka emafiguuri: hooliv, armastav, õpetav. Samas ei leidnud intervjueeritavad, et emaks olemine oleks eriline saavutus.

Jasper (18): „Kui mees teeb kogu aeg tööd ja naine istub kodus, siis ta võiks ju laste eest hoolitseda ja vaadata, et maja on korras ja söök oleks laual ja...“

Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata Jasperi keelekasutusele. „Istub kodus“ viitab arusaamale, et kodus tehtav töö, sealhulgas laste kasvatamine, mis peamiselt naise kanda peaks jääma, ei olegi mingi reaalne pingutus. See rõhutab veel kord, et noormeeste arusaam naistest tugines kuvandile, mille kohaselt on naised ebapädevad ja väheväärtuslikud tegelased, kelle puhul looduspärase rolli täitmine ei tundunud mitte saavutuse, vaid millegi lihtsa ja iseenesestmõistetavana.

Vajadusel sai naiste emotsionaalsust ka naiste vastu kasutada, nähes seda nende nõrkusena ja põhjendades sellega nende madalama ühiskondliku positsiooni säilitamist. Naisi ei nähtud eriti tarkade, mõtlemisvõimeliste ega ratsionaalsetena. Väga kiiresti sai hoolivusest „hormonaalsus”, mille tõttu ei suuda naised oma emotsioone kontrollida ning mis teeb neist ebasobivad juhid ja poliitikud. Näiteks arvati, et naised võivad päevade ajal kogemata sõda alustada, sest nad on nii ebastabiilsed.

Vägivald oli sisse põimunud kõikidesse noormeeste soohoiakutesse. Naiste surumine rollidesse, mis suunavad nad pigem kodusteks emadeks, et võtta neilt ära võimalus olla midagi rohkemat, oli selgelt agressiivne. Intervjueeritud andsid selgelt mõista, et naised on loodud täitma seda ühte rolli ning igasugune kõrvalekalle ei ole aktsepteeritav. Muidugi ei puudunud ka füüsilist ja vaimset vägivalda õigustavad väljaütlemised. Mitmed intervjueeritud kirjeldasid olukordi, kus naised ise provotseerivad mehi ning kuidas naised tuleb vahepeal „ukse taha tõsta“, et neid halva käitumise eest karistada. 

Noormeestel olid ka meestele konkreetsed nõudmised, milline peab olema õige mees. Ka siin lähtuti väga traditsioonilisest mehelikkuse kuvandist. Intervjueeritud leidsid, et mees peab olema domineeriv, ratsionaalne ning peres juht ja peamine rahateenija. Lisaks mainiti mitmel juhul, et õige mehe välimus peab samuti vastama kindlatele standarditele. Nimelt ei tohi mehed kindlasti olla ülekaalulised, kanda prille ega olla samas ka liiga kõhnad või nõrgad. 

Mitmed intervjueeritavad kirjeldasid mehelikkust kui pidevat pingutust ja piina. „Mees peab alati tegema seda, mida ta peab tegema, isegi, kui ta seda ei taha.“ Nii väitsid põhimõtteliselt kõik intervjueeritud, igaüks erinevas sõnastuses. Selline maailmavaade ei jäta ruumi ebaõnnestumisele ega nõrkustele, mis on igale inimesele omane. Mingis mõttes pole ime, et manosfäär noortele meestele niivõrd tugevalt mõjub. See lubab lihtsaid vastuseid elus ette tulevatele raskustele: kõva töö, kontroll ja karm distsipliin parandavad kõik. Tegelikult süvendab see aga sisemist kriisi, millest nad valju häälega rääkida ei julge.

„Kui ma ei oleks Tate’i leidnud, ma oleks ilmselgelt nööri otsas“

Poiste segadus ja vastuseta jäänud eksistentsiaalsed küsimused on soodne pinnas äärmuslike ideede omaksvõtmiseks. Noormehed, keda on kasvatatud nii, et ebamugavaid teemasid kodus või sõprade ringis ei arutata, jäävad muredega üksi ja hakkavad lahendusi otsima mujalt. Andrew Tate on hea näide sellest, kuidas noored jäävad kui takjad tema seisukohtade külge, sest ta jätab endast mulje kui inimesest, keda nende probleemid huvitavad. 

Kõikide intervjueeritute esimene kokkupuude Andrew Tate’iga toimus sotsiaalmeedias, kas algoritmi või ühiste huvialade kaudu, eelkõige võitluskunstidega seoses. Osale noortest jättis ta esialgu ebameeldiva mulje, kuid tänu algoritmile jõudis nende feed’ile aina enam Tate’i mõtteid ja arusaamu, mistõttu said noored temaga justkui ära harjuda. 

Selleks, et Tate’i fenomeni mõista, peab aru saama, et kõik tema videod ei räägi naistest ja nende alavääristamisest. Vastupidi, peamiselt  keskendub ta elustiilile. Intervjueeritud noormehed tõid mitmel juhul välja, et tänu Tate’i leidmisele on nad välja saanud ennasthävitavast ja ebatervislikust rutiinist. Tehti rohkem trenni, toituti tervislikumalt ja tarbiti vähem mõnuaineid. Tate aitas noortel ka vaimse tervise probleemidega toime tulla. Kõik noormehed mainisid, et Tate’i tähtsus seisneb eelkõige tema oskuses mehi motiveerida ja õigele rajale suunata. Kui keegi, kelle elustiili sa ihaldad, soovitab sul enda eest paremini hoolitseda, siis sa ilmselt seda ka teed. Need muudatused, mida noormehed oma elus tegid, parandavad aga igal juhul igapäevast enesetunnet. Seega on kerge hakata Tate’i nägema iidolina, kelle õpetustest saavad järsku käsud.

Lisaks avaldas intervjueeritutele muljet Andrew Tate’i iseloom. Noormehed pidasid teda intellektuaalseks ja heaks kõnelejaks. Muu hulgas inspireeris neid Tate’i nooruspõlv:  ta kasvas vaeses peres koos üksikemaga. Võib eeldada, et noormehed said Tate’i n-ö inetu pardipoja looga mingil määral samastuda, mistõttu võeti peaaegu kõike, mida ta ütleb, tõena. Kuid Tate’i fenomen ei ole seotud vaid tema õpetussõnadega. Mitmed intervjueeritud defineerisid maskuliinsust läbi materialistlike väärtuste: mees peab olema see, kes teenib peres kõige rohkem raha, ning mehe kuvandi jaoks on samamoodi tähtis see, mida ta selle rahaga teeb. Tate’i elustiil, mis hõlmab glamuurseid puhkusereise, ilusaid naisi, kalleid autosid ja käekellasid, oli miski, mis samuti intervjueeritavaid köitis. Mitmed noormehed avaldasid lootust, et tulevikus ootab ka neid samasugune rikkus, nagu on Tate’il, ja pidasid tema elustiili ülimalt mehelikuks.

Mitmed intervjueeritud ütlesid, et Tate’i tõekspidamised on neid köitnud juba pikka aega ning tema leidmine vaid kinnitas neile, et nad on õigel teel. Need väljaütlemised, millega noormehed ei nõustunud, taandati huumoriks. Kõik intervjueeritud suutsid ka kõige agressiivsemaid Tate’i tsitaate välja vabandada, viidates, et tihti on tema sõnad kontekstist välja rebitud ning et Tate ei vihka naisi, vaid vastupidi, ta tahab neid kaitsta. 

On keeruline öelda, kas Tate oli esimene inimene, kes noormeestele õpetas, et naised ja mehed peaksid vastama traditsioonilistele soostereotüüpidele. Ilmselt mõtles osa noormehi nii juba enne Tate’iga tutvumist, kuid tema vägivaldne retoorika, mis rõhub ebakindlusele ja hirmudele, üksnes kinnistas nende arusaama, et  ühiskonnas oma võimupositsiooni tagasisaamiseks tuleb meestel naistele koht kätte näidata. 

Silver (21): „Asi on selles, et Tate on elanud minust viisteist aastat kauem ja tal on rohkem elukogemust paljudes asjades, [....] ta vaated on rohkem kinnistunud ja tal on nagu parem haare nende vaadete üle. [...] Nii et ta on aidanud mul minu enda vaateid, nagu… Ma olen leidnud iseennast tänu sellele rohkem, mis mulle meeldib, olen saanud enda vaated nagu selgemaks teha, nagu rohkem panna sõnadesse. Rohkem struktureerida iseenda jaoks asju. See on kõvasti aidanud mind. Õigele suunale mind suunanud.“

Tate pakub noormeestele midagi, mis on hilises teismeeas ja varastes kahekümnendates kahtlemata oluline: kogukonda, kes mõtleb samamoodi nagu nemad. Ka intervjueeritutele oli see väga oluline, et tänu Tate’ile tunnevad nad nüüd, et on osa millestki suuremast, mille tähtsusest ühiskonnale inimesed veel aru ei saa. Tänu kommuunile, mis tekitab noortes kuuluvustunnet, on noormeestel ka kergem õigustada Tate’i tegusid ja väljaütlemisi, mida üldsus kritiseerib. Tate on noormeeste silmis nagu märter, kelle eesmärk on tuua tagasi „õige“ mehelikkus ja naiselikkus, kuid talle töötatakse pidevalt vastu. Seda eriti ajal, kus Andrew Tate’i ja tema venda süüdistatakse muu hulgas inimkaubanduses ja seksuaalvägivallas. Intervjueeritud mainisid mitmel korral, et nad oleks nõus Tate’i nimel osalema meeleavaldustel ja seisavad tema selja taga lõpuni. 

Tüdrukud leiavad vabaduse, poisid ebakindluse

Lõputöö tulemusi tutvustades tabab kuulajaid tihti šokk. Kas tõesti on meie ümber noored mehed, kes näevad maailma nii mustades toonides? Olen ise pidanud selle uurimustöö tulemusi enesestmõistetavaks. 

Meenutan tihti teismeiga, mil hakkas kujunema minu maailmavaade. Muidugi sain mõjutusi sotsiaalmeediast, kus leidsin end põhimõtteliselt kogemata feministlike ja võrdõiguslikkust pooldavate ideede keskelt. Mõistsin väga kiiresti, et naisena ei pea ma enam lähtuma sellest, milline roll traditsiooniliselt mulle omistatud on, vaid võin ise valida, kelleks ma kasvada tahan. Samas ei saaks väita, et ka vastupidised arusaamad oleksid sotsiaalmeedias märkamata jäänud, kuid kasvamine suurte ühiskondlike muutuste, näiteks #MeToo liikumise ajal, ei lasknud neid liiga pikaks ajaks kuulama jääda. See vabadus, mida feminism lubab, oli justkui sõltuvust tekitav. Miks peaksin üldse midagi muud uskuma?

Mida näevad ja kuulevad aga teismelised poisid? Ühest küljest pannakse praegu aina rohkem rõhku n-ö positiivsele maskuliinsusele. Räägitakse palju meeste vaimsest tervisest ja nende muredest, millega ühiskond kollektiivselt tegelema peaks. Samas ei ole täielikult välja juuritud traditsioonilise ja kitsamate piirjoontega maskuliinsuse ideaale. Jätkuvalt usutakse, et mehe peamine eesmärk elus peaks olema raha teenida, et meestele ei ole kohane liigselt emotsioone näidata, et mehed ei peaks olema nõrgad. See tekitab poistes paratamatult segadust. Kui neile esitletakse kahte täiesti vastandlikku arusaama meheks olemisest, siis kuidas nad peaksid teadma, mida valida? Eriti siis, kui nad tunnevad, et olenemata sellest, millised nad on, ootab neid negatiivne reaktsioon. 

Kristo (22) „[...] reklaamitakse seda mehelikkust justkui sellist, et kõik on nii-öelda aktsepteeritud. Et sa võid olla hästi emotsionaalne, tunda nii, nagu sa tahad, teha asju siis, kui seda tahad. [...] aga nii palju, kui seda nagu ka peale surutakse või nagu öeldakse, et kõik on okei, siis tegelikult me näeme, tunneme seda, et juhul kui sa oledki selline, siis paratamatult sa ei ole nii atraktiivne mees enam naiste seas.“

Poisid kahe tule vahel

Poiste sisemist segadust on lihtne ära kasutada manfluencer´itel, kes teenivad selle pealt raha. Nad pakuvad noortele meestele lihtsustatud seletusi ja valmislahendusi: sa oled õnnetu ja segaduses, sest sinult on ära võetud võim, mis peaks sulle kuuluma. Kui poiste elus pole olnud ühtki inimest, kes oleks nendega päriselt rääkinud meheks kasvamisest või pakkunud positiivset eeskuju – veel vähem kedagi, kes aitaks näha, et traditsiooniline maskuliinsus võib olla piirav, mitte vabastav –, siis pole ime, et soovist kinni hoida „mehele kuuluva võimu“ müüdist hakatakse otsima tuge nendelt, kes lubavad kiireid vastuseid. Nii satuvadki paljud poisid narratiivide mõjuvälja, mis ei aita neil maailma paremini mõista, vaid süvendavad vastandumist ja hirmu kaotada midagi, mida pole kunagi tegelikult nende käest ära võetudki.

Mida enam võtavad poisid omaks agressiivseid ja piiravaid arusaamu mehelikkusest ja naiselikkusest, seda sagedamini puutuvad nad kokku ka teravate vastureaktsioonidega. Arvestades juba kujunenud ideoloogilist lõhet poiste ja tüdrukute vahel, on selge, et nii tundlikel identiteeti puudutavatel teemadel on raske leida ühist lähtepunkti. Eriti siis, kui poisid ütlevad ise välja selliseid mõtteid nagu „Mehed tahavad puhast elukaaslast, kes pole iga vorsti peal käinud nagu Heinzi ketšup“. On ebatõenäoline, et tüdrukud – või ka poisid, kelle väärtused on teistsugused – selliste kommentaaride peale mõistvalt reageeriksid. Paratamatult tekitab see poistes trotsi ja pahameelt. Kui internetis kinnitavad manfluencer´id neile, et kaotatud võimu saab tagasi võtta jõuga, siis päriselus saavad nad kiiresti aru, et selline suhtumine ei toimi. Nii suureneb lõhe veelgi: poisid tunnevad end tõrjutuna, tüdrukud rünnatuna ja ausaks dialoogiks jääb aina vähem ruumi.

Avatud dialoog kui oliivipuuoks

Töö noorte meeste hoiakutega ei saa lõppeda selle lõputöö valmimisega. Need kümme intervjueeritud noormeest saavad esindada ainult iseennast, mitte kõiki mehi, kes võivad jagada sarnaseid mõtteid. Juba selles väikeses valimis oli näha, et Andrew Tate’i toetajaid ei saa käsitada ühetaolise rühmana. Peale konservatiivsete erakondade toetajate oli intervjueeritute hulgas ka liberaalsemaid; oli põhiharidusega noormehi, aga ka mitu kõrgharidusega noort. Samuti tasub meeles pidada, et tegin intervjuud 2023. aastal. Me ei saa teha lõplikke järeldusi kahe aasta taguste vestluste põhjal, isegi kui vahel tekib kiusatus arvata, et nüüd on töö tehtud. Oluline on hoopis alustada avatud dialoogi inimestega teisel pool – ilma eelarvamuste, hirmude ja sildistamiseta.

Nende intervjuude tegemise ajal sain esimest korda pikalt ja avatult vestelda noormeestega, kellega meil on täiesti erinev maailmavaade . Erinevus ei ole üksnes erakondade eelistustes –  mitu noormeest ei pidanud õigeks isegi seda, et ma naisena sõna võtan, rääkimata sellest, et ma ülikoolis õpin. Et viia need vestlused läbi ilma ise haiget saamata, pidin end teadlikult vaimselt ette valmistama, et jääda neutraalseks ja avatuks. Ka intervjueeritud noormehed kogesid midagi sarnast. Mitmed neist ütlesid intervjuu lõppemisel, et olen esimene „normaalne liberaal”, kellega nad on päriselt rääkinud. Võib-olla olin ka esimene inimene, kes on neilt ausalt küsinud, mida nad maailma asjadest arvavad, ja siis nende vastuseid päriselt kuulanud.

Samas ei tohi neid noormehi ka ülemäära infantiilseks pidada. Jah, paljud neist on pärit katkistest peredest, kogenud sõbra kaotust suitsiidi läbi või jäänud ilma hoolest ja armastusest, mida nad oleksid vajanud ja väärinud. Kuid sellega ei saa õigustada äärmuslikke ja vägivaldseid arusaamu naistest või soorollidest üldisemalt. Kui noormehed suudavad välja vabandada koolitulistamisi, naistevastast vägivalda või naiste vabaduste piiramist – rääkimata meeste allasurumise õigustamisest –, siis vajavad nad kohest ja süsteemset tähelepanu. Samas pole õige tembeldada sellise maailmavaatega noormehi automaatselt koletisteks. On inimesi, kes tõsimeeli arvavad, et lahendus oleks Tate’i toetajad ja teised sarnaste vaadetega noored „kuskile ära panna“, et me neist enam ei kuuleks. Tegelikult looks see vaid veel soodsama pinnase veendumusele, et ühiskond töötabki nende vastu – ning pimedas nurgas kasvab radikaliseerumine veel kiiremini.

Noorte küsimustele tuleb vastata

On oluline, et ühiskond räägiks avatult teemadest, mis puudutavad meheks olemist. Ka ebamugavatele küsimustele peaksid poisid leidma selged ja usaldusväärsed vastused. Teadmine, et oma mõtetega ei olda üksi, pakub turvatunnet, ja vahel piisab just sellest, et mitte kukkuda manfluencer´ite seatud lõksudesse.

Punane Pill on algatus, mis tegeleb äärmuslikele soohoiakutele positiivsemate alternatiivide pakkumisega. Oleme loonud turvalise ruumi nii sotsiaalmeedias kui ka veebis, mille keskmes on noorte enda kogemused ja tunded. Meie eesmärk ei ole hukka mõista isegi kõige ebakindlamaid, „rumalamaid” või mõne jaoks solvavaid küsimusi, vaid pakkuda noortele võimalust oma mõtteid ausalt väljendada. Näiteks on Punase Pillini jõudnud lugusid, mis räägivad meeste seksuaalkäitumisest, soorollidest, mida ühiskond ei ole veel välja juurinud, ja muredest, mis puudutavad pealekasvavat põlvkonda mehi. Kõigi nende lugude autorid on mehed. Lükkame noorte kogemuste kaudu ümber manosfääri narratiive, mis kahjustavad nii mehi kui ka naisi.

„Õiget“ meest või „õiget“ naist ei eksisteeri – ei ole ühtainsat malli, mille järgi peaks oma elu sättima. Igaüks võib ise otsustada, kuidas ta end väljendada soovib, kuidas toimida ja milline olla. Oluline on, et me ei teeks teineteisele haiget ega suruks kellelegi peale oma valitud käitumisviisi. Kui üks mees soovib olla oma pere peamine rahateenija ja järgida traditsioonilisemat rolli, ei tähenda see, et kõik mehed peaksid elama samamoodi. Ja kui üks naine eelistab lastele keskendumise asemel karjäärile pühenduda, ei tee see kuidagi valeks neid, kes unistavad koduseks emaks olemisest. Sotsiaalmeedias tuntud manfluencer´id on huvitatud ainult rahateenimisest ja tihti ei vasta ka nemad nendele standarditele, mis nad on meestele seadnud. Nende arvamustest lähtumine ei ole kuidagi põhjendatud, ükskõik kui „geniaalselt“ on need sõnastatud.

Nii uuringutest kui ka intervjuudest kooruv pilt näitab, et noorte meeste maailmavaade ei muutu tühja koha pealt. Seda kujundavad vastuseta jäänud küsimused, ebakindlus, kuuluvusvajadus ning ühiskonna suutmatus pakkuda neile ruumi, kus saab mehelikkust turvaliselt ja mitmekülgselt mõtestada. Kui seda ruumi ei loo meie, täidavad selle manfluencer´id ja manosfäär, mis pakuvad küll lihtsaid vastuseid, kuid süvendavad lõhesid ja vägivallale kalduvaid hoiakuid. Me ei saa noori mehi nende vaadete pärast kõrvale tõugata ega koletisteks tembeldada – sama palju kui me ei saa õigustada kahjulikke ja ohtlikke uskumusi. Ainus edasiviiv tee on päriselt kuulata, rääkida ja pakkuda alternatiive, mis ei põhine hirmul ega vaenul, vaid annavad noortele kindlustunde ja võimaluse kasvada inimesteks, kes ei pea end tõestama jõu, kontrolli või viha kaudu. Tervem ühiskond algab tervematest vestlustest – eriti nendest, mida on seni kardetud pidada. 

Autorist

Grete Maria Avent töötab President Kaljulaidi Fondis, kus vedas algselt Demokraatia Akadeemiat ja juhib nüüd projekti, mille eesmärk on vähendada Eesti noorte seas misogüünilisi hoiakuid. Tal on Tallinna Ülikooli bakalaureusekraad sotsioloogias. Oma lõputöös uuris ta Andrew Tate’i toetavate noorte meeste hoiakuid.

Teema kohta leiab rohkem infot:

• algatuse Punane Pill veebilehelt
• Mõttekoja Praxis uuringuraportist (2024) „Alfamehed ja lillekesed: misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis”
• Kaarel Lotti, Maria Murumaa-Mengeli ja Raili Marlingu artiklist (2025) „Mainstreaming the manosphere: discourses of contemporary masculinity among Estonian manfluencers”
• Kaarel Lotti veebiseminarilt (2025) „Mida teha, kui lapse eeskujuks saab manfluencer?”
• Tartu Ülikooli teadlaste koostatud materjalist noortega soorollidest rääkimiseks
• Tartu Ülikooli keeleteadlase analüüsist (2025) „🗿, Stacy ja värvilised tabletid: äärmuslikud keelendid noorte keelepruugis”

Valik kasutatud allikatest:

Bates, L. (2020). Men Who Hate Women. Simon & Schuster.

Copland, S. (2022). On the bad men of the manosphere. Meanjin, 81(4), 101–107. https://search.informit.org/doi/10.3316/informit.757815906012909.

Crociani-Windland, L., Yates, C. (2020). Masculinity, affect, and the search for certainty in an age of precarity. Free Associations, 78(78), 119–140. 

de Coning, A. (2020). Men's Rights Movement/Activism. The International Encyclopedia of Gender, Media, and Communication. 

Dickel, V., Evolvi, G. (2022). „Victims of feminism“: exploring networked misogyny and #MeToo in the manosphere. Feminist Media Studies.

Harrington, C. (2021). What is „Toxic Masculinity“ and Why Does it Matter? Men and Masculinities, 24(2), 345–352. https://doi.org/10.1177/1097184X20943254

Maricourt, C. de, Burrell, S. R. (2022). #MeToo or #MenToo? Expressions of Backlash and Masculinity Politics in the #MeToo Era. The Journal of Men’s Studies, 30(1), 49–69.

Nesbitt-Larking, P. (2022). Constructing narratives of masculinity: Online followers of Jordan B. Peterson. Psychology of Men & Masculinities. http://dx.doi.org/10.1037/men0000394.

Sayogie, F., Farkhan, M., Julian, H. P., Al Hakim, H. S. F., Wiralaksana, M. G. (2023). Patriarchal Ideology, Andrew Tate, and Rumble's Podcasts. 3L: Southeast Asian Journal of English Language Studies, 29(2).

UN Women. (2022). The Levers of Change Gender Equality Attitudes Study 2022. https://eca.unwomen.org/sites/default/files/2022-08/GEA%20Study%202022%20Full%20Report%20ENG.pdf

UNDP. (2020). 2020 Gender Social Norms Index (GSNI): Tackling Social Norms: A game changer for gender inequalities. New York. https://hdr.undp.org/system/files/documents/hdperspectivesgsni.pdf 

Verma, R. K., Khurana, N. V. (2023). Healthy masculinities and the wellbeing of young men and boys. BMJ. https://doi.org/10.1136/bmj.

Wescott, S., Roberts, S., Zhao, X. (2023.) The problem of anti-feminist ‘manfluencer’ Andrew Tate in Australian schools: women teachers’ experiences of resurgent male supremacy, Gender and Education.