Blogi

Viimasel ajal on Eesti ühiskonda raputanud jõhkrad teod ja kavatsused, mis jäävad mõistetamatuks ning mida on võimatu põhjendada.

Kas selliste kahetsusväärsete sündmuste üks põhjus võib olla noorte meeste radikaliseerumine? Me ei saa selles kindlad olla, kuid kahtlemata vajab see teema tähelepanu. Eelkõige seetõttu, et radikaliseerumine toimub internetis suletud uste taga ning enamik inimesi ei näe, miks ja kuidas see käib.

See on tõepoolest laiem probleem, kui me arvame. Aina enam tuleb välja juhtumeid, kus noor on vägivallani jõudnud sotsiaalmeedia jälgimise kaudu või on vägivalda seal eksponeerinud.

Noorte meeste radikaliseerumisest oli juttu 2025. aasta kevadel Levila uudiskirjas Üks Uudis. Siis polnud veel viidatud traagilisi juhtumeid olnud, kuid tekib küsimus, kas neid võib nüüd oodata aina sagedamini.

Halb uudis on see, et osa noori on radikaliseerunud. Hea uudis on, et sellest räägitakse, ja aina enam.

Olukord oleks veel hullem, kui noorte meeste probleemid oleksid peidus: kui meil poleks kodumaist filmi „Fränk“, mis annab hea võimaluse rääkida noorte mõjutamisest, või kui meil poleks Netflixi sarja „Adolescence“, mis räägib noorte radikaliseerumisest.

Need filmid pole võluvits, kuigi neist on siiski palju abi. „Fränki“ režissöör on kommenteerinud, et vägivald, mis noorte sotsiaalmeediast vastu vaatab, on kordades suurem kui ükskõik missuguses Eesti filmis. Seetõttu tuleb sellest rääkida igal tasandil.

Hea uudis on see, et Kaitsepolitseiamet pidas piisavalt oluliseks pühendada isegi oma viimati avaldatud aastaraamat noorte radikaliseerumisele. Riik loob koguni pisut keerulise nimetusega deradikaliseerumise tegevuskava, mille eesmärgid on usutavasti head ja õiged. Küsimus on muidugi selles, kuidas teave sellise tegevuskava kohta noorteni viia.

Meedia tegeleb teemaga samuti, kuid kui võrrelda kajastuste mahtu probleemi sügavusega, siis on meil veel pikk tee minna. Põhjalikke kajastusi siiski on. ERR-i saates „Ringvaade“ käsitlesin Eesti teismeliste poiste äärmuslikkust. Kevadel kirjutas Eesti Ekspress, kuidas Eesti noormehed maksavad 50 eurot kuus, et õppida maailma „esigangsterilt“, kuidas alavääristada naisi, makse mitte maksta, valetada ning olla „kõva mees“.

Levila tegi mõne aasta eest samateemalise filmi „Kuidas ma vihkama hakkasin“, sest radikaliseerumine tegi muret. Võrreldes toonase ajaga tundub olevat praeguseks loodud selgem rinne noorte radikaliseerumisega tegelemiseks.

Samas tuleb tõdeda, et noorteni tavameedia kaudu ei jõua. Seega tekib küsimus, miks meie meedia sotsiaalmeedia suhtes nii ükskõikne on. Meediamajad on Instagramis ja TikTokis vähe esindatud, seal tegeldakse pigem pealkirjade vahendamise kui sõnumite ja artiklite avaldamisega. Nii mõneski riigis on tavaks saanud, et sotsiaalmeedia jaoks toodetakse eraldi sisu.

Miks me sellest praegu räägime? Ühtpidi on hea, et probleemi aina laiemalt kajastatakse, kuid teisalt ei peata see lumepallina kasvavat radikaliseerumise mõju.

Meedia, riigi ja kogukonna eesmärk võiks olla see, et meie noorte meeli ei juhiks vägistaja, maksupettur, kupeldaja ja rahvusvaheline kurjategija Andrew Tate. Mõttekoja Praxis uurimuses on selliseid tegelasi nimetatud manfluencer’iteks ehk manosisuloojateks. Nende peamine eesmärk on mõjutada noori mehi.

Miks Tate ja temasugused noori mehi huvitavad? Sest samal ajal kui riik kärbib huvihariduse rahastamist, pakuvad Tate ja kümned ning sajad teised manfluencer’id nii Eestis kui ka mujal neile noortele lahendust enda probleemidest väljarabelemiseks.

Kui noorel pole enesekindlust, siis nende juurest seda saab. Kui noor on kunagi kogenud kiusu, siis nemad aitavad selle vastu võidelda. Kui noorel pole raha, siis nemad aitavad kasvõi poole tunniga rikkaks saada. Kui noor otsib naist, siis nemad õpetavad, kuidas saada. Kõlab ilusalt, kuid paraku maksavad noored suunamudijatele lihtsalt palju raha ja saavad vastutasuks ei midagi muud kui radikaliseerumist.

Vaatame pisut lähemalt, kuidas mõjutustegevus käib ja miks sellel tuleks silm peal hoida – eriti lapsevanematel, kelle laps tuulab internetis kõikide ahvatluste keskel. Manfluencer’ite mõju on põhjalikult uurinud Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi nooremteadur Kaarel Lott.

Tate’i-suguste manfluencer’ite peamised aated jagunevad kolmeks: treening, raha ja elulised nõuanded. Kõlab nagu normaalne värk, aga tõlgin selle ära ka.

• Treening: trenni peab tegema nii, et oleks jõudu peksa anda ning end iga hinna eest kaitsta.
• Raha: rikas pead olema, sest muidu ei ole sa keegi. Kindlasti võiks raha tulla krüptost.
• Elulised nõuanded: kuidas naisi enda kasuks tööle panna, kuid seejuures jääda macho-meheks ehk kuidas enda territooriumi kehtestada ja siis panna naine käituma nii, „nagu naine peab“.

Mille vastu nad võitlevad? Naiste, meeste mõjuvõimu vähenemise, haridussüsteemi ja palju muu vastu. Seejuures on nende eesmärk lihtne: kasvatada jälgijaskonda, levitada enda arusaamu ning muuta maailm meestekeskseks.

Lott on jaganud Eesti manomeeste ideed TikTokis kolme kategooriasse:

• Makrotasand ehk üldine arusaam ühiskonnast, mille järgi on mehed tänapäeva ühiskonnas ohvrid, nende mõjuvõim väheneb ja selle vastu peab võitlema.

• Mikrotasand ehk isikuküsimus, kus mees peab end kehtestama ja võitlema end teatud vahenditega välja „mandunud“ ühiskonnast. Mandunud tähendab muidugi taas seda, et meestel pole ainuvõimu.

• Mesotasand ehk resoneerumine teiste ühiskonnagruppidega. Selle kohaselt on mees pärast piisavat kannatamist küps, et ühiskonnas domineerida. Sealt tulevad juba vägivalla-  ja domineerimisideed ehk naiste üle domineerimine, eriti paarisuhtes.

Kuidas aga ära tunda seda, et noor on manokate mõju all? Kõige lihtsam on seda kindlaks teha käitumise järgi. Ühtäkki muutuvad noorele kool ja haridus mõttetuks, pigem soovib ta luua juba oma ettevõtte ja raha teenida. Seda räägivad juba 12-aastased, kes näiteks naisõpetajaid ei austa. Samamoodi on muutunud üldine suhtumine naistesse ja ka vähemusgruppidesse.

Sellist suhtumise muutumist pole ülemäära keeruline ära tunda. Sääraste vaadetega võivad olla ka tavalised noored, kuid sellisel juhul on ka nendega midagi valesti läinud.

Kuidas noort sellise mõju alt päästa? Kõigepealt tahaks manitseda ja õpetada, kuid manomeeste õpetuse peale pole sellest kindlasti abi. Pigem tuleks korralikult vaeva näha, et Eestis jätkuks igale poole väga häid noortetreenereid või haridustöötajaid, sest iga ametist lahkunud või halva treeneri asemele võibki astuda Andrew.

Peale selle on väga oluline läheduse olemasolu. Sageli tekib kahtlus, kas need ekstreemsustesse kalduvad noored on piisavalt hoitud ning kas neil on lähedasi, kelle najale raskuste korral toetuda. Sellest kõik algabki.

Autorist

Brent Pere on vabakutseline ajakirjanik, kes on varem töötanud nii Eesti Rahvusringhäälingus, Kuku raadios kui ka Delfis. Praegu teeb ta Levila uudiskirja Üks Uudis ning ajakirja Edasi rubriiki „Nädala intervjuu“. Ta juhib ka raadio-, tele- ja taskuhäälingusaateid ning juhatab konverentse ja mitmesuguseid üritusi. Samuti käib ta ajakirjanikutööst rääkimas koolides ning ettevõtetes.