Blogi

Milline on muuseumide roll inimõiguste eest seismisel?

blogipostituse pilt

Hanna-Liis Kont

Millised institutsioonid või valdkonnad tulevad inimõiguste kaitsega seoses esimesena mõttesse? On tõenäoline, et enamik inimesi ei mainiks oma vastuses muuseume. Ometi on inimõigustega seotud teemad olnud muuseumivaldkonna jaoks eriti viimastel kümnenditel väga aktuaalsed ning järk-järgult on muuseumide panus selles vallas jõudmas ka teiste valdkondade huviorbiiti.

Huvi kasvu on märgata ka Eestis. 2021. aasta oktoobris toimus Õiguskantsleri Inimõiguste nõukoja kohtumine, mille raames korraldati paneeldiskussioon teemal „Muuseumid ja inimõigused.“ Arutelu keskmes olid kolm Eesti muuseumi: Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu, Eesti Meremuuseum ja Eesti Tervisemuuseum 1 ning nende tegevused, mis panustavad mõnel moel inimõiguste kaitsmisse või edendamisse. Diskussiooni käigus toodi esile valik aktuaalseid näiteid näitustest ja haridusprogrammidest 2 uute ligipääsetavuse lahenduste 3 ning üldisemate väärtuspõhiste tegevuspõhimõteteni. 4 Seeläbi kinnitati kohalike muuseumide seotust inimõiguste küsimustega ja ambitsiooni selles vallas järjepidevalt kaasa töötada. Minu siinse teksti eesmärk on pakkuda nendele näidetele laiemat konteksti. Toon esile kaks muuseumide tegevusvaldkonda, mis aitavad vastata küsimusele: milline on muuseumide roll inimõiguste eest seismisel? Keskendun muuseumi hariduslikule rollile ja muuseumile kui kogukonnakeskusele, ning seotud aktuaalsetele arengutele. 5

Muuseumide hariduslik roll

Arusaam muuseumist kui teadmiste omandamise paigast on ühiskondlikult laialdaselt aktsepteeritud ja juurdunud. Seda olukorras, kus alates 20. sajandi teisest poolest on erialaspetsialistid püüdnud muuseumide kui olemuslikult autoriteetsete ja sisult neutraalsete infoallikate kuvandit kummutada. 6 Õigustatult on toodud esile hierarhilisi tööviise ja ebavõrdsust soosivaid hoiakuid, mis on muuseumide tegevust ja seeläbi ka seal esitatava info valikut ning sisu mõjutanud. Samas näitavad erinevad uuringud, et inimeste usaldus muuseumide vastu on endiselt väga suur, 7 ning kuigi muuseumides käiakse paljudel erinevatel põhjustel,8 on nende hariduslik roll jätkuvalt oluline. Sellest tulenevalt rõhutatakse, et muuseumide kui õppimispaikade positsiooniga kaasneb ühiskondlik vastutus – nii selle osas, mida koguda, säilitada ja eksponeerida ehk mida nii täna kui ka tuleviku vaates kollektiivses teadmisloomes oluliseks pidada, kui ka selle osas, kuidas ja mis eesmärgiga vastavat pärandit vahendada. 9 Kandvaks põhisõnumiks on vajadus muuta muuseumide hoiakud, väärtused ja tööpõhimõtted avalikkusele selgemaks ning läbipaistvamaks – muutused, mida paljud muuseumid on viimastel kümnenditel püüdnud praktikas ellu viia. 10

Lähtudes muuseumide hariduslikust rollist ja eelpool kirjeldatud arengutest, kõlavad erialastes ringides aina valjemad üleskutsed realiseerida nende potentsiaal ka demokraatlike väärtuste juurutamisel ja inimõiguste eest seismisel. 11 Seejuures on selge, et taoliste ülesannete andmine tänapäeva muuseumitele pole lihtne ega probleemivaba protsess. Olukorra keerukust ilmestavad näiteks kõikvõimalikud barjäärid – seal hulgas nii füüsilised, geograafilised, majanduslikud kui ka hariduslikud, kultuurilised, emotsionaalsed jt, mis paljude inimeste jaoks muuseumide külastamist takistavad või raskendavad. 12 Tuleb tõdeda, et muuseumid ei ole suutnud tagada kõigi inimeste võrdset ligipääsu kultuuripärandile ja osalust muuseumide tegevustes, kaasa arvatud haridustegevustes. Tegemist on äärmiselt mitmetahulise väljakutsega, millele otsivad lahendusi nii muuseumid kui ka paljude sidusvaldkondade koostööpartnerid. 

Oma praeguses töös tegelen taoliste probleemide kaardistamise ja neile lahenduste otsimisega Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluva projekti „Kunst loob lähedust“ kaudu. Alates 2021. aasta novembrist toimub projekti põhitegevusi ettevalmistav uurimistöö, mille raames intervjueerin Lõuna-Eesti üldhariduskoolide I kooliastme sotsiaalpedagooge ja õpetajaid. Projekti eesmärk on töötada välja jätkusuutlikumad muuseumide ja koolide koostööformaadid, mis ühendavad kunsti vahendamise sotsiaalsete oskuste arendamisega. 13  

Vestluste käigus on selgunud, et paljud intervjueeritud õpetajatest ei ole oma õpilastega kunagi kunstimuuseumides või -näitustel käinud, kuna neil puudub isiklik külastuskogemus ja teadmised kunstimuuseumide haridusprogrammidest või nad töötavad koolides, mis asuvad keskustest ja vastavatest muuseumidest kaugel. 14 On ilmne, et Eesti väikelinnade ja maapiirkondade koolid on suuremates keskustes asuvate haridusasutustega võrreldes ebavõrdses seisus ning ka vähene teadlikkus olemasolevatest ressurssidest ja nende väärtusest on suureks takistuseks. 15 Kirjeldatud probleemidele tõhusate lahenduste väljatöötamiseks on oluline konteksti süvitsi tundma õppida ja kaasata protsessi vastavate gruppide esindajaid, jagades samal ajal infot inspireerivatest muuseumitöö näidetest nii meil kui ka mujal. Euroopa kultuuripealinna formaat loob selleks ühe täiendava võimaluse, muutes kunstimuuseumide tegevused ja sellega seotud teabe Lõuna-Eesti inimestele kättesaadavamaks.

Innustatuna muuseumide potentsiaalist panustada väärtuskasvatusse, luuakse üle maailma aina uusi mäluasutusi, mille keskmes on otseselt inimõigustega seotud põhimõtted ja eesmärgid. Seeläbi laiendatakse märgatavalt nende institutsioonide tegevushaaret, seal hulgas hariduslikke väljundeid. 16 Eestis on selliseks muuseumiks eelpool mainitud Vabamu. Juba kodulehel kohtub külastaja sõnumiga, mille kohaselt innustab muuseum „kõiki mõtlema lähimineviku üle, tunnetama vabaduse haprust ning seisma vabaduse ja õigluse eest.“ 17 Ka oktoobris toimunud diskussiooni raames jäi kõlama, et Vabamu töö aluseks on nende poolt selgelt sõnastatud väärtused, 18 mis ühtivad ka muuseumi haridusprogrammide sisuga. Näiteks on loodud muuseumitund „Kus lõppeb inimlikkus?“, mille eesmärk on anda edasi, „millised ühiskondlikud arengud tegid võimalikuks inimsusevastaste kuritegude toimepaneku. Õpilane mõistab inimsusevastaste kuritegude olemust ning nende taunimise ja vältimise vajalikkust.“ 19

Veebruari lõpus vallandus Ukrainas sõda, mis ohustab väga otseselt selle riigi vabadust ja elanike inimõigusi. Toimuvale reageerisid koheselt ka paljud muuseumid, kaasa arvatud Vabamu, mille Facebooki lehele postitati sõja esimesel päeval – 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval – järgnev üleskutse: 

„On küll pidupäev, kuid uudised Ukrainast täidavad südamed muremõtetega ning tekitavad teadmatust tuleviku ees. Me ei tea, kuidas see sõda edasi areneb ning kas ka meie iseseisvus on ohus. Täna avaldame aga toetust ukrainlastele ning mõistame hukka Venemaa agressiooni iseseisva Ukraina vastu. […] kallid kaasmaalased, aeg on unustada erimeelsused ning vastandumised ning teha koostööd. Vabadus on kõige tähtsam, mis meil on. Seda peab hoidma, sest meil on vaid üks Eesti!“ 20

See ja paljud teised näited üle maailma kinnitavad, et muuseumid ei ole ja enamasti ka ei soovi olla neutraalsed, vaid võtavad aktuaalsetes küsimustes sõna, näitavad aina julgemalt oma meelsust ja toetavad paljudel juhtudel otseselt demokraatlike hoiakute kujundamist. 21 Seeläbi on muuseumide näol tekkinud inimõiguste eest seismiseks uued keskkonnad ja ressursid.

Muuseumid kui kogukonnakeskused

Samavõrd oluline on muuseumide tegevus kogukonnakeskustena. Muuseumide väärtus ei seisne ainult teadmistes, mida vahendatakse, vaid ka inspireerivas sotsiaalses keskkonnas, mis tekib sageli just erinevate vaatepunktide ja ühiskonnagruppide kohtumisel. Taolise keskkonna loomiseks on paljud muuseumid oma tööviise avatumaks muutnud, tekitades uusi võimalusi erinevate (sageli varasemalt kõrvale jäetud) kogukonnagruppide osaluseks ja nende panuse kaasamiseks muuseumi väljunditesse. Võtmemärksõnadeks on saanud dialoog ja juba kõlanud üleskutse koostööle, aidates kaasa mitmekesiste kogemuste loomisele, vahendamisele ning väärtustamisele. 22 Aina enam keskendutakse konkreetsete gruppide vajadustele (*viidatakse ka vajaduspõhisele lähenemisele: needs-based approach) ja viisidele, kuidas neid muuseumide tegevuses senisest enam arvesse võtta. 23 Taoliseks näiteks on üle maailma populaarseks muutunud noortelt noortele tegevuspõhimõttel (peer-led) toimivad noorteklubid (Eestis näiteks noorteklubid Kumus ja Tartu Kunstimuuseumis). 24 Muuseumide asutatud klubid on loonud noortele uued kogunemispaigad ja loomingulise eneseväljenduse platvormid, mille tegevustes lähtutakse nende huvidest, võimaldades noortel varasemast enam muuseumitöö otsustusprotsessides kaasa rääkida. 25

Taolised ettevõtmised on viinud ka arvukate uurimusteni, mis kinnitavad, et muuseumid saavad nii individuaalsel kui ka grupitasandil kutsuda esile märgatavaid positiivseid sotsiaalseid muutuseid. 26 Paljud nendest muutustest on tihedalt seotud inimõiguste eest seismisega, olgu nendeks kultuurist osa saamise tõhustamine, turvalise kogunemiskoha pakkumine marginaliseeritud gruppidele, vaba eneseväljenduse võimaldamine või mõnel muul moel inimeste võrdsesse kohtlemisse ja heaollu panustamine. Näiteks on paljud muuseumid loonud koostööprojekte riiki saabunud pagulastega, pakkudes neile muuseumides tööd või aidates luua sotsiaalseid võrgustikke nende ja kohalike kogukonnagruppide vahel. 27

Muuseumide kogukonnatöö puhul räägitakse eraldi ka õigustel põhinevast lähenemisest (rights-based approach), mille eesmärk on jõustada ja aktiveerida kogukonnagruppe ise oma õiguste eest seisma, toetades samas ka nende organisatsioonide tegevust, kelle ülesanne on vastavaid õiguseid ülal hoida ja kaitsta. 28 See on oluline, kuna kogukondade sihipärase aktiveerimise kaudu saab tagada, et muuseumi tegevus ei jää vaid nii-öelda performatiivsele 29 ehk institutsiooni kuvandiloome tasandile, vaid panustab vahetult inimestesse ja nende jaoks vajalike muutuste jätkusuutlikusse. Kogukondlike võrgustike tugevdamine ja inimeste teadlikkuse tõstmine oma õigustest on vaid mõned näited praktilistest sisulistest muutustest, mida muuseumid on suutnud toetada.

Lõppsõna

Tõin välja kaks laiemat tegevussuunda, mille kaudu muuseumid inimõiguste kaitsesse panustavad: haridusalase tegevuse ja kogukonnatöö. Lisaks neile on veel mitmeid olulisi ja kiirelt arenevaid tegevusvaldkondi: eraldi tähelepanu vääriks näiteks muuseumide kui teraapiliste keskkondade aktiveerimine 30 või muuseumide poolt toetatud ja ellu kutsutud aktivism. 31

Kõigi nende tegevuste puhul tasub meeles pidada, et muuseumid pole neutraalsed ega eksimatud ja nende tegevust on vaja järjepidevalt kriitiliselt analüüsida. Sellegipoolest – või just tänu sellele, valdkonnas aina laiemalt levinud enesekriitilisele teadmisele – saavad muuseumid olla väärtuslikeks koostööpartneriteks paljudele organisatsioonidele, gruppidele ja üksikisikutele, kes soovivad panustada inimõiguste kaitsesse ja selleks vajalike väärtuste levikusse. Niisiis tasub nende institutsioonidega dialoogi otsida, kuna Eestis on muuseumide näol olemas suur potentsiaal, mida saab ja võiks valdkonnaülese koostöö kaudu senisest veel aktiivsemalt realiseerida.

Autorist 

Hanna-Liis Kont on vabakutseline kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant ja koosseisuväline õppejõud. Doktoritöö raames uurib ta kureerimispraktikate panust kogukondade heaollu, seda ennekõike Eesti ja lähiriikide kunstimuuseumide viimaste aastate tegevuse näitel. 2021. aasta sügisel kureeris ta Tartu Kunstimajas kunsti- ja kogukonnaprojekti „Näitus kui vestlus“, mille eesmärk oli ärgitada kunstnike ja nende loominguga haakuvate kogukonnagruppide ning sidusvaldkondade esindajate vahelist dialoogi. Hetkel juhib ta Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluvat projekti „Kunst loob lähedust“, mis toetab kunsti ja muuseumiressursside abil laste ja perede sotsiaalsete oskuste arendamist ning põhineb Tartu Kunstimuuseumi, SA Kiusamisvaba Kooli ja Lõuna-Eesti üldhariduskoolide ning perede koostööl.

  • 1Paneeldiskussioonis osalesid Vabamu juht Keiu Telve, Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht Sander Jürisson ja Eesti Tervisemuuseumi haridus- ja teenuste juht Marleen Soosaar.
  • 2Eesti Tervisemuuseumi näitused ja haridusprogrammid on tegelenud mitmete inimõigusi puudutavate küsimustega, näiteks pakuvad nad I kooliastmele seksuaalõigusi tutvustavat muuseumitundi „Minu muutuv mina“. – https://tervisemuuseum.ee/haridus/muuseumitunnid/i-kooliaste/ (13.02.2022).
  • 3Eesti Meremuuseum on jõudsalt arendanud oma ekspositsioonide ligipääsetavust, luues näiteks nägemispuudega külastajate liikumist toetavaid juhtteid, taktiilseid silte ja kirjeldustõlkega audiogiidi lahenduse. – https://meremuuseum.ee/lennusadam/ligipaeaesetavus/ (13.02.2022).
  • 4Vabamu tegevuste puhul esile toodud väärtused on tihedalt seotud inimõiguste kaitsmise ja edendamisega. Näiteks on nende väärtuste tutvustuses kirjas: „Seisame sõna-, mõtte-, usu-, liikumis-, trüki-, ettevõtlusvabaduse ja kõigi teiste vabaduste eest. Mäletame nende vabaduste piiramist minevikus ja inspireerime neid olevikus taaslooma.“ – https://www.vabamu.ee/muuseumist (13.02.2022).
  • 5Järgnevas tekstis toetun mitmel puhul Kanada ja Suurbritannia muuseumivaldkonna ekspertide käsitlustele, eeskätt Jennifer Carteri ja Jennifer Orange’i ning Bernadette Lynchi tekstidele, kes on teemat kriitiliselt ja laiahaardeliselt kajastanud. Carter, J.; Orange,J. Contentious Terrain: Defining a Human Rights Museology. – Museum Management and Curatorship, 2012, vol 27, issue 2, lk 111–127; Lynch, B. I’m gonna do something. Moving beyond talk in the museum. – Janes, R. R.; Sandell, R. (toim). Museum Activism. London, New York: Routledge, 2019, lk 115–126. Tegemist on üksikute näidetega, mille regionaalne kallutatus on tingitud teksti piiratud mahust, kuid seotud teemadel on ilmunud tekste ka teiste piirkondade autoritelt, kaasa arvatud Eesti museoloogidelt. Näiteks ilmus 2021. aastal Eesti Muuseumiühingu väljaande Muuseum erinumber teemal Muuseum hoolib?! – Muuseum: Eesti Muuseumiühingu ajakiri, 46 (1 ), 2021. – https://ajakiri.muuseum.ee/ (13.02.2022).
  • 6See sõnum tuli alates 1960. aastatest tugevalt esile näiteks institutsioonikriitika esindajate kaudu, kes asusid muuseumide ja kunstigaleriide tegevuse varjatud tahke paljastama. Tate Art Terms, Institutional Critique. – https://www.tate.org.uk/art/art-terms/i/institutional-critique (13.02.2022); 21. sajandil on ilmunud rohkelt kirjandust, kus esitatakse veenvaid argumente muuseumide neutraalsusetaotluse vastu. Vaata näiteks: John Giblin, Imma Ramos ja Nikki Grout. Dismantling the Master’s House. – Third Text, 33:4-5, 2019, lk 480.
  • 7Vaata näiteks: American Alliance of Museums. Museums and Trust 2021, uuringu raport. – https://www.aam-us.org/2021/09/30/museums-and-trust-2021/ (10.02.2022); Heal, S. Museums in the age of intolerance. – Janes, R. R., Sandell, R. (toim). Museum Activism. London, New York: Routledge, 2019, lk 212.
  • 8Ilmunud on arvukalt külastajauuringutel põhinevaid artikleid, raporteid ja kogumikke, mis on keskendunud muuseumide külastamise põhjuste väljaselgitamisele. Külastajauuringute ja muuseumide kui hariduslike mäluasutuste tegevuse uurimise üheks olulisemaks autoriks on John Howard Falk. Vaata näiteks: Falk, J. H. Museum audiences: A visitor-centered perspective. Society and Leisure, 39(3), 2016, lk 357–370.
  • 9Carter, J.; Orange, J. Contentious Terrain: Defining a Human Rights Museology, lk 113.
  • 10Ibid, lk 112; Sandell, R. Museums and the Human Rights Frame. – Sandell, R.; Nightingale, E. (toim). Museums, Equality and Social Justice, London, New York: Routledge, 2012, lk 195–215.
  • 11Carter J.; Orange J. Contentious Terrain: Defining a Human Rights Museology, lk 113; Lynch, B. I’m gonna do something. Moving beyond talk in the muuseum, lk 116.
  • 12Vaata näiteks Kay, P.; Wong, E. and Polonsky, M. Understanding barriers to attendance and non-attendance at Arts and Cultural Institutions: A Conceptual Framework. – ANZMAC 2008: Australian and New Zealand Marketing Academy Conference 2008: Marketing: Shifting the Focus from Mainstream to Offbeat, Promaco Conventions, Canning Bridge, W. A., 2008, lk 1–7.
  • 13Projekti „Kunst loob lähedust“ kohta loe lähemalt Tartu 2024 kodulehelt. – https://tartu2024.ee/kunstloob (26.02.2022).
  • 14Kaheksa individuaalset süvaintervjuud Lõuna-Eesti üldhariduskoolide I kooliastme klassiõpetajatega projekti „Kunst loob lähedust“ uurimistöö raames, teostatud november 2021–veebruar 2022. Salvestused ja kirjalikud üleskirjutused autori valduses.
  • 15Viimastel aastatel on selles vallas tehtud ka mitmeid olulisi edusamme, näiteks on ligipääsetavust parandanud paljude muuseumide poolt pakutud digitunnid ja e-õppematerjalid, mis tõid muuseumiressursid koolideni ka siis, kui pandeemia tõttu näitused suletud olid. Vaata näiteks: Häkli, A. Mitmed muuseumid ulatavad õpetajatele koolitundides abikäe. – Kultuur.err, 24.03.2021. – https://kultuur.err.ee/1608153799/mitmed-muuseumid-ulatavad-opetajatele-koolitundides-abikae (26.02.2022). Samas ei saa veebipõhised tegevused täielikult asendada füüsilise muuseumikeskkonna külastamist.
  • 16Seda laadi muuseumide rohkusele viitab samuti asjaolu, et moodustatud on inimõiguste muuseume koondavaid ühinguid, näiteks Liverpooli muuseumide poolt veetav rahvusvaheline ühing Federation of International Human Rights Museums. – https://www.liverpoolmuseums.org.uk/FIHRM (04.02.2022).
  • 17Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu kodulehekülg. – https://www.vabamu.ee/ (04.02.2022).
  • 18Õiguskantsleri Inimõiguste nõukoja kohtumine 15. oktoobril 2021. Märkmed autori valduses; Vabamu väärtuste kohta loe lisaks muuseumi kodulehelt. – https://www.vabamu.ee/muuseumist (13.02.2022).
  • 19Muuseumitund „Kus lõppeb inimlikkus?“. Vabamu kodulehekülg. – https://www.vabamu.ee/haridus/muuseumitunnid/kus-loppeb-inimlikkus (27.02.2022).
  • 20Postitus Vabamu Facebooki leheküljel, 24.02.2022 . – https://www.facebook.com/Vabamu2022/photos/a.529860393790823/4659590017484486 (26.02.2022).
  • 21Seda kinnitab ka rahvusvahelise muuseumiühingu ICOM üleskutse. – https://icom.museum/en/news/statement-russia-invasion-into-ukraine/ (27.02.2022).
  • 22Golding, V. Collaborative Museums: Curators, Communities, Collections. – Golding, V.; Modest, W. (toim). Museums and Communities: curators, collections and collaboration. London: Bloomsbury, 2013, lk 13–31; Carter, J.; Orange, J. Contentious Terrain: Defining a Human Rights Museology, lk 116.
  • 23Ibid, lk 115.
  • 24Kumu noorteklubi. Kumu kunstimuuseumi kodulehekülg. – https://kumu.ekm.ee/noorele/kumu-noorteklubi/ (13.02.2022); Tartmus Noorteklubi. Tartu Kunstimuuseumi kodulehekülg – https://tartmus.ee/haridus/noorteklubi/ (27.02.2022).
  • 25Sinker, R. On the Evolution of a Peer-led Programmme: Tate Forum. Tate Papers, sügis 2008. – https://www.tate.org.uk/research/publications/tate-papers/10/on-the-evolution-of-a-peer-led-programmme-tate-forum (13.02.2022).
  • 26Vaata näiteks: Culture Health and Wellbeing Alliance. Research and evaluation. – https://www.culturehealthandwellbeing.org.uk/resources/research-and-evaluation (10.02.2022); Darvill, T; Heaslip, V.; Barrass, K. Heritage and Well-being: therapeutic places, past and present. – Galvin, K. T. (toim). Routledge Handbook of Well-Being. London, New York: Routledge, 2018, lk 112–123.
  • 27Üks tuntumaid algatusi on selles vallas olnud projekt nimega „Multaka“, mis sai alguse Berliini muuseumides ja on tänaseks kasutuses lisaks Saksamaale ka teistes riikides. Multaka: Museum as Meeting Point – Refugees as Guides in Berlin Museums. – https://multaka.de/en/project-2/ (27.02.2022).
  • 28Lynch, B. I’m gonna do something. Moving beyond talk in the museum, lk 116.
  • 29Ibid, lk 117–118.
  • 30Vaata näiteks: Coles, A,; Jury, H. (toim). Art Therapy in Museums and Galleries: reframing practice. London; Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers, 2020.
  • 31Janes, R. R.; Sandell, R. (toim). Museum Activism. London, New York: Routledge, 2019.