Blogi

Alustasin selle postituse kirjutamist sellega, et hakkasin koostama nimekirja hädadest, mida kliimamuutused kaasa toovad, ja inimõigustest, mis seeläbi kannatada saavad. Lugesin teadlaste raporteid juba toimuvast ja süngeid prognoose tuleviku kohta. Nimekiri tahtis tulla pikk ja masendav. Hakkasin tajuma kliimaärevuse sümptomeid. Keskendumisvõime hajus ning märkasin, et olin mitu tiiru arvuti ja kapi vahet käinud, otsimaks midagi magusat ja lohutavat.

Stopp! Kliimaäng ei ole edasiviiv jõud! Ka inimõiguste blogi lugejatel on õigus vaimse tervise kaitsele. Alustame uuesti ja teisest otsast.

Just see, et teadlased on veenvalt ära näidanud selged seosed esmalt inimtegevuse ja kliima soojenemise ning teisalt kliima soojenemise ja inimõiguste kaitse vahel, on võimaldanud üle maailma esile kerkida kliimakaebuste lainel. Kui senini on olnud võimalik pidada riikide lähenemist rahvusvahelisel areenil võetud kliimakohustustele rohkem poliitiliseks küsimuseks, siis olukorras, kus inimesed surevad kuumalainetes, haigestuvad ühe kaugematele aladele tungivate vaheperemeeste kantavatesse viirustesse või kaotavad oma kodud ja vara üleujutuste, tormide ning metsatulekahjude tõttu, astuvad väga tugevalt mängu inimõigusi kaitsvad rahvus­vahelised kokkulepped ja riikide põhiseadused. „Kliimakriis on inimõiguste kriis,“ on öelnud Mary Robinson, kes on pidanud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ametit.

Seda, et riikide valikud ei ohustaks inimõigusi, peavad muuhulgas kontrollima ka kohtud. Kohtud ei saa siiski omal algatusel riiki õpetama asuda, selleks peab keegi küsimuse kohtu ette tooma. Kohtusse saab pöörduda igaüks, kelle õigused on saanud kannatada või seatud ohtu. Need, keda kliimamuutused enim mõjutavad – lapsed, tulevased põlvkonnad, teiste riikide (nt maailmamere veetaseme tõusuga alla neelatavate saareriikide) elanikud –, ei ole riigisisestes kliimat mõjutavaid otsuseid langetavates institutsioonides esindatud. Meie valimissüsteem toob kaasa hääleõiguslike inimeste huvide eelistamise laste ja tulevaste põlvkondade huvidele. Sellises olukorras tuleb vajaduse korral sekkuda kohtuvõimul, kes saab anda alaesindatud gruppide häälele kõlapinna.[1] Lisaks on paljudes regioonides tunnustatud keskkonnakaitseühingute kaebeõigust,  millega antakse hääl ka looduskeskkonnale.

„Ära iial kahtle, et väike grupp läbimõeldult ja pühendunult tegutsevaid kodanikke saab maailma muuta. Õigupoolest pole miski muu kunagi maailma muutnudki.“ Nende Ameerika kultuuriantropoloogi Margaret Meadi sõnade tõelevastavus on kliimakaebuste näitel ilmne. Inimesed − isegi lapsed! − pöörduvad kohtusse. Kohus loeb rahvusvahelisse kliimamuutuste paneeli kogunenud teadlaste raporteid, näeb must valgel põhjuslikku seost kliimat mõjutavate valikute ja inimõiguste rikkumise vahel ning kohustab riiki (või kohalikku omavalitsust või naftafirmat) jõuliselt vähendama kasvuhoonegaaside heiteid. Riik tegutseb. Maailm muutub.

„Kohtute töö on viimase saja aasta jooksul toonud kaasa üliolulisi muutusi inimeste elus ja ma kahtlustan, et sama juhtub ka seoses kliimamuutustega“ on öelnud Brasiilia kõrgeima kohtu kohtunik Antonio Benjamin.[2] Asju lahendades ei või kohtunikel olla maailmavaatest lähtuvat eesmärki maailma kliimakriisis päästa. Küll aga tuleb kohtul nõuda tõhusat tegutsemist kliimamuutuste leevendamiseks, kui selleks annavad aluse õigusnormid, sealhulgas inimõigusi kaitsvad konventsioonid ja riikide endi põhiseadused. Õiguse tõlgendamine ja õigusnormide sisustamine on kohtute ülesanne.

Kas Pariisi kliimalepe on hambutu kõrgetasemeline rahvusvaheline kompromiss või üllatab see pahaaimamatult leebet kliimapoliitikat ajavat osalisriiki hoopis teravate hammastega kannast naksates? Paljude riikide kõrgemate kohtute lahenditest saab järeldada just viimast varianti.[3] Pariisi kokkuleppest on leitud kolm päris konkreetset juhist, mille najal on kohtud saanud vajaduse korral riikidel natist kinni võtta.[4]

Esiteks tuleneb kokkuleppest, et iga osalisriik peab tegutsema kliimamuutuste leevendamise nimel, seades endale seejuures suured eesmärgid ja järgides neid püüdlikult. Sellele nõudele saab tugineda ka siis, kui on vaja vastata levinud väitele, et ühe riigi süsinikuheide on vaid „tilgake ookeanis“ ning et kui panna riigile kohustus heiteid vähendada, siis sellega veel maailma ei päästa. Kas näete vahet? Kui eeldame, et teised nagunii ei pinguta, ei ole ka head alust nõuda pingutamist konkreetselt riigilt, kuna sellel tõepoolest poleks inimõiguste kaitset tagavat efekti: maailm läheb hukka nii või teisiti. Kliimalepe annab aga kohtutele õigusliku aluse eeldada, et kõik, kes sellele alla on kirjutanud, pingutavad. Kui kõikide seanahka vedada proovivate riikide kohtud tuginevad sellele eeldusele ja riigid muudavad kohtute õhutusel oma plaane, siis saabki sellest eeldusest tegelikkus.

Teiseks konkreetseks nõudeks on Pariisi kokkuleppes seatud eesmärk hoida kliima soojenemine kahe kraadi piires, nii et võimaluse korral ei ületaks see tööstusrevolutsioonieelse aja näitajat rohkem kui 1,5 kraadi võrra. Selle abil võib välja arvutada nn süsinikueelarve: kui palju saame endale veel kasvuhoonegaaside heiteid lubada, enne kui eelarve lõhki läheb. Kuidas see töötab? 2021. aasta augustis avaldatud valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu raportis on prognoositud, et selleks, et 67% kindlusega piirata üleilmset soojenemist 1,5 kraadiga, tohib inimkond veel õhku paisata 400 gigatonni CO₂. Praegu ulatuvad üleilmsed CO₂ heitkogused enam kui 40 gigatonnini aastas. Pääsetee vaid 1,5 kraadi soojemasse tulevikku on seega kiiresti sulgumas.

Kolmandaks mõjukaks normiks on Pariisi kokkuleppes seatud eesmärk saavutada kliimaneutraalsus selle sajandi teiseks pooleks. See saadab selge sõnumi suure süsinikuheitega tööstusele: selle tootmismudeli eluiga on piiratud, tuleb leida uued lahendused ja asuda selleks investeeringuid kavandama. Samuti aitab see kohtutel hinnata nii riikide pikaajalisi tegevusplaane kui ka otsuseid konkreetsete projektide heakskiitmiseks (nt kaevanduste või tehaste rajamine).

Kohtute töö pole seejuures sugugi lihtne: neil tuleb leida tasakaal ühelt poolt demokraatliku poliitilise protsessi austamise ning teiselt poolt looduse ja tulevaste põlvkondade õiguste kaitsmise vahel. Samuti tuleb tasakaalus hoida vajadus hakata kliimamuutustega võitlema kohe ja otsustavalt, ning nende isikute õigused, keda selleks vajalikud otsused siin ja praegu mõjutavad.[5] Kuigi mingil määral tajub kliimamuutustega kaasnevaid probleeme praeguseks juba igaüks, kannatavad maailma ülekuumenemise tõttu enim ühed inimesed (nt kuumalainete tõttu elu kaotavad eakad, või lapsed, kelle valikud tulevikus oluliselt ahenevad), samal ajal kui kriisi leevendamiseks vajalikud muutused mõjutavad enim hoopis teisi. Viimaste hulgas on nii süsinikuheitemahuka tööstuse töötajad kui ka inimesed, kelle elutingimusi mõjutab taastuvenergia tootmiseks vajalike rajatiste ehitamine. Näiteks pidi Norra kõrgem kohus lahendama juhtumit, kus saami põhjapõdrakasvatajad vaidlustasid tuuleparkide rajamise projekti, sest see oleks jätnud nad ilma oma traditsioonilistest karjamaadest. Õigus jäi sedapuhku põlisrahvale.

Kohtupraktikast on koorunud ka täiesti uusi tööriistu, mis on samas kliima- ja inimõiguste kriisis lahenduste leidmiseks igati asjakohased. Saksa põhiseaduskohus leidis oma teedrajavas otsuses, et riigil tuleb kliimaplaane tehes arvestada ka sellega, et süsinikuheite vähendamise koormus jaguneks eri põlvkondade vahel õiglaselt. Kohus tõdes, et tulevikus võivad kliimamuutuste leevendamiseks olla õigustatud väga suured vabadusõiguste piirangud, millega tulevastel põlvkondadel tuleb leppida, et ära hoida veelgi hullemat olukorda. Seega, kui meie praegu piisavalt ei pinguta ja jätame ebaproportsionaalselt suure osa heidete vähendamise koormast järgmiste põlvkondade kanda, ohustame me lubamatult oma järeltulijate vabadusi.

Kohtute rolli esiletõstmine selles postituses ei tähenda seda, et kaheldakse teiste riigiorganite võimekuses. Vahel on õige raja leidmiseks või sellel püsimiseks vaja lihtsalt lisatõuget, mille võivad anda just kohtud. Kohtute töö kujutab endast ühte pusletükki teadlaste uurimis- ja teavitustöö, teadlike ametnike ja hoolivate ettevõtjate ning kliima kaitseks meelt avaldavate, kohtusse pöörduvate või lihtsalt oma elustiili ümber kujundavate inimeste tegude kõrval. Et lõpetada kliimaängi asemel kliimaoptimismiga: kokku võib neist pusletükkidest tõepoolest tulla pilt, millelt paistab kliimakriisi lahendus.

Autorist

Pihel Kuusk on Riigikohtu nõunik, kes on spetsialiseerunud eeskätt keskkonnaalastele kohtuasjadele. Ta on töötanud lähetuse korras Euroopa Kohtus, Tartu ja Tallinna Halduskohtus ning Õiguskantsleri Kantseleis. Pihel Kuusk on koolitanud kohtunikke keskkonnaõiguse, haldusõiguse ja halduskohtumenetluse valdkonnas ning esinenud keskkonnaõiguse teemaliste ettekannetega konverentsidel, seminaridel ja avalikel üritustel. Ta on avaldanud mitmeid keskkonna- ning ehitus- ja planeerimisõiguse teemalisi artikleid ning on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kaasautor.

[1] J. Fraser, L. Henderson „The human rights turn on climate change litigation and responsibilities of legal professionals. − Netherlands Quarterly of Human Rights, 2022/40 (I), lk 8.

[2] https://www.youtube.com/watch?v=8C80tYq9iz0&t=321s (25.11.2022).

[3] Lord Carnwath, endine Ühendkuningriigi ülemkohtu kohtunik (https://www.youtube.com/watch?v=n7dUCmGbh2o, 25.11.2022).

[4] Vt selle kohta Preston, Brian J. The influence of the Paris Agreement on climate litigation: legal obligations and norms (Part I). − Journal of Environmental Law, 2021/33, 1, lk 1−32.

[5] Norra kõrgeima kohtu kohtunik Ragnhild Noer, https://www.youtube.com/watch?v=6QAAdEWN9Z4&feature=emb_logo (25.11.2022).