Blogi

Läbiotsimised vanglas – lapse õiguste ja avaliku huvi õiglase tasakaalu võimalikkusest

Nooruk seisab näoga majaseina poole

Ksenia Žurakovskaja-Aru

Veel hiljuti järgisid vanglad aastaid kinnistunud tava, mille kohaselt kõiki vanglasse oma vanemaga vahetult kohtuma[1] tulnud lapsi sunniti läbiotsimiseks täielikult lahti riietuma. Lastele tehti siiski teiste külalistega võrreldes erand: nad ei pidanud alasti olles kükitama. Vanglad põhjendasid sellist tegevust kaaluka avaliku huviga tagada vanglas kord ja turvalisus. Õiguskantsler leidis, et kuigi vanglate julgeolek on väga tähtis, ei võta vanglad selliselt toimides arvesse lapse õigusi ega sea esikohale lapse parimaid huve. Õiguskantsler on olnud seisukohal, et arvestades vanglates kasutusel olevaid muid meetmeid, on laste niivõrd ulatuslik läbiotsimine ülemäärane ja lubamatu.[2]

Tänavu jõudis lapse õiguste ja avaliku huvi kokkupõrke küsimus taas kohtu ette. Vastustaja Tallinna Vangla jäi endale kindlaks läbi kolme kohtuastme, ka veel Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses. Pidama jäi kohtupraktikas kannapöörde teinud Tallinna Ringkonnakohtu otsus (kohtuasi nr 3-21-161). Märgiline on see otsus seetõttu, et loodetavasti ei pea laps enam valima, kas taluda alasti läbiotsimist või loobuda oma vangis oleva vanemaga kohtumisest. Oluline on see aga ka põhjusel, et kohus tõstis sedalaadi vaidluses vaat et esimest korda tähelepanu alla lapse õigused ja parimad huvid. Varem käsitasid kohtud laste alasti läbiotsimist vangla rutiinse kontrollina, mida ei pidanudki põhjendama.[3]

Tutvustan nüüd lugejale loo peategelasi – lapsi – ning püüan heita pilgu nende ja vanglate vahelistesse suhetesse, mis võivad kohati olla üsna pingelised, nagu võib arvata eespool kirjeldatu põhjal.

Laps vanglas – kes ta on?

Vangla kontekstis kerkivad lapse õigused esikohale eeskätt siis, kui küsimused puudutavad alaealisi õigusrikkujaid ja emaga vanglas elavaid väikelapsi. Nende laste õigused ja vajadused on nähtavale toodud rahvusvahelistes ja riigisisestes reeglites ning rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustes.[4] Nad on haavatava grupina erilise tähelepanu ja hoole all.

Selle postituse kirjutamise ajal oli alaealisi Eesti kolme vangla peale vaid üks[5], veel viis aastat tagasi oli lapsi 20[6] ja kümme aastat tagasi 36[7]. Sellele märkimisväärsele muutusele on palju kaasa aidanud 2018. aastal kehtima hakanud alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise süsteem, mille eesmärk on vältida lapse kokkupuudet vanglakultuuri ja vabadusekaotusega.[8] Juba aastaid on emaga koos vanglas elanud korraga kõige rohkem paar-kolm väikelast.[9]

Lapsi, kes vanglaga kokku puutuvad või võivad kokku puutuda, on aga palju rohkem. Need on lapsed, kelle üks vanem või vahel ka mõlemad vanemad viibivad vanglas – on nad siis vahistatud või süüdimõistetud. Kui palju selliseid lapsi on, pole täpselt teada. Andmeid nende kohta korrapäraselt ei koguta, kuid oletatakse, et Euroopa Nõukogu riikides on neid lapsi 2,1 miljonit. Pakutakse, et Eestis võib olla ligikaudu 2300 kinnipeetava kohta umbes 3000 last. Need lapsed on avalikkusele üldjuhul nähtamatud. Vaid mõnest meedialoost võib vahel lugeda, et näiteks pereisale või mitme lapse emale on määratud vanglakaristus. Sellest võib järeldada, et ju mingid lapsed seal kusagil taustal on. Õigustatult tuntakse kaasa kuriteo ohvrile, tema perele ning lastele. Kuriteo toimepanija lapse kohta kiputakse pigem arvama, et parem ongi, kui laps sellisest vanemast mõneks ajaks või jäädavalt ilma jääb.

Vanem vanglas – kas ikka veel lapsevanem?

Avalikkuse silmis on vangistuses ema või isa lapsevanemana tihti sama hästi kui kõlbmatu. Lapsele on ta aga ikkagi ema või isa, kuigi ta on vangistuses. Lapsele on vanemad endiselt olulised, olenemata sellest, millised nad on või mida nad on teinud.

Vanglakaristusega ei kaasne automaatselt kõigist vanema õigustest ilmajäämist ega keeldu lapsega suhelda. Eristada tuleb aga vanema hooldusõigust (sh õigust otsustada lapsega seotud asju) ja suhtlusõigust. Suhtlusõigus ei ole vanema hooldusõiguse osa. Ka siis, kui vanema hooldusõigust on piiratud või kui see on peatatud, on lapsel õigus oma vanemaga isiklikult ja regulaarselt suhelda ning vanemal on kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda (ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) art 9 p 3, perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1).

Mõistagi ei saa ega tohigi last sundida vanemaga suhtlema. Vanema vangistus võib olla lapsele ka suur kergendus, eriti siis, kui vanema karistus on seotud lapse vastu suunatud kuriteo ja peresisese vägivallaga. Samas, kui laps soovib oma vanglas viibiva vanemaga suhelda ja see on lapse huvides, ei tohi seda takistada ei teine vanem (PKS § 143 lg 2) ega ka avalik võim.

Paratamatult on vanglas viibiva lapse kooselu oma vanemaga piiratud, ent põhiseaduse järgi on selline riigi sekkumine perekonnaellu õigustatud (PS § 26 ls 2). Samas annab põhiseadus lapsele ja vanemale õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks neil elada võimalikult täisväärtuslikku perekonnaelu (PS § 27 lg 1). Seda ka siis, kui vanem on vanglas. Ka vangistusseaduses on öeldud, et selliseid suhteid tuleb soodustada (VangS 23 lg 1). Seda tehes on oluline silmas pidada lapse õiguste konventsiooni üldpõhimõtet, et kõigi last puudutavate otsuste vastuvõtmisel tuleb alati seada esikohale lapse parimad huvid (LÕK art 3, lastekaitseseaduse § 21 lg 1).

On leitud, et vangistuses vanema ja lapse suhtlemise soodustamine aitab kuritegusid ennetada kahte pidi. Ühest küljest lubab see vanglas oleval vanemal tunda end lapse elus olulise ja vajalikuna ning motiveerib teda vabanedes elama õiguskuulekat elu. See aitab otseselt kaasa vangistuse ühe peamise eesmärgi saavutamisele – inimene taasühiskonnastada (VangS § 6 lg 1).[10] Nii on võimalik vähendada uute kuritegude toimepanemise riski ja muu hulgas ka vangistuskulusid ning suurendada kogu ühiskonna turvalisust. Sellise arusaama sobivuses on ka kaheldud, sest last käsitatakse sel juhul ressursina, mis aitab teatud eesmärke saavutada. Sellest lähtuvalt on küsitud, kas pole lapse õlule pandud liialt suurt vastutust vanema käitumise ja hoiakute muutmise eest.[11]

Teisest küljest on lapse ja vanema suhtlemise soodustamine ettevaatav ka lapse seisukohalt. Lapsed, kelle vanem on vanglas, peavad tihti hakkama saama märgistamise, tõrjutuse, perekonna lagunemise, elukoha ja/või kooli vahetamise ja vaesusega. Need lapsed kogevad sageli häbitunnet, hirmu, leina ja üksildust. Seetõttu on neil suurem risk vaimse tervise probleemide, sealhulgas sõltuvushäirete tekkeks.[12] Nende riskide tõttu on suurem ka laste antisotsiaalse ja kriminaalse käitumise tõenäosus.[13] Vangistuses vanemaga suhtlemine, kui see on regulaarne, toimub lapsesõbralikes tingimustes ja on toetatud nii vabaduses kui vanglas, vähendab nende riskide avaldumise tõenäosust.[14]

Lapse tee vangistuses vanemani

Pole harvad juhud, kus vanemate kooselu on vangistuse tõttu või vangistuse ajal lõppenud ning vanemad vaidlevad, kuidas ja kas üldse peaks laps vanglas oleva vanemaga suhtlema.[15] Nende olukordade eri nurkade alt käsitlemine on mahukas, mistõttu jätan need siinkohal kõrvale ja liigun selle osa juurde, kui laps on tulnud vanglasse oma vanemaga kohtuma.

Lapse suhtlemist vangistuses vanemaga võib pärssida mitu tegurit.[16] Muu hulgas võivad takistuseks saada vangla protseduurid, mida laps peab läbima enne vanemaga kohtumist. Vanemaga kohtuma tulnud laps ja tema asjad otsitakse vanglas läbi teenistuskoera, röntgeniseadme, kehaskanneri, metallidetektori abil ja kompamisega (VangS § 27 lg 1 ls 1, VSKE § 37 lg 2, „Järelevalve korraldus vanglas § 31 lg 5). Lisaks sellele pidi laps veel hiljuti läbiotsimisel end iga kord vanglaametniku ees alasti võtma.

Lapse õigused ja avalik huvi – õiglase tasakaalu võimalikkusest

Vanglate püüd tagada vanglas kord ja turvalisus on igati õige ja teenib avalikku huvi. Nõnda kaitstakse ka vanglas viibivate inimeste elu ja tervist, mis keelatud esemete ja ainetega võidakse ohtu seada (PS § 16, § 28 lg 1). Niisiis on vangla kord ja turvalisus ühel kaalukausil. Teisel kaalukausil on lapse õigus perekonnaelu kaitsele (PS § 27 lg 1, ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8), mis kätkeb muu hulgas lapse õigust regulaarselt suhelda oma vangistuses vanemaga. Seejuures on oluline, et avalik võim ei kohtleks oma suhtlusõigust kasutavat last vääralt (PS § 18, EIÕK art 3). On ju seegi avalik huvi, et vanglad austaksid lapse õigusi ja kohtleksid lapsi inimlikult ja väärikalt.

Paraku on olukord selline, et alasti läbiotsimiste tõttu ei soovi lapsed tihti kokkusaamistele minna, sest peavad seda protseduuri alandavaks. Seda on õiguskantsleri kontrollkäikudel peetud vestlustes ja õiguskantslerile saadetud pöördumistes tunnistanud nii vanglas viibivad lapsevanemad kui ka nende lähedased (nt lapse teine vanem). Ka on paljud kinnipeetavad öelnud, et nad loobuvad ise kokkusaamistest, sest tunnevad end vastutavana selle eest, mida nende laps kokkusaamisele tulles peab kogema.[17]

Täieliku lahtiriietamisega läbiotsimise tundlikkust on rõhutanud ning möönnud, et selline protseduur võib olla väljast tulnud inimesele potentsiaalselt alandav, ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (EIKo Wainwright vs. Ühendkuningriik, p 44). Väärkohtlemise tuvastamisel on Euroopa Inimõiguste Kohtu jaoks muu hulgas oluline, kelle õigusi riivati. Nii võib mõni tegu n-ö tavakannataja vastu olla üksnes ebamugav ja ebameeldiv, aga kui see puudutab eriti haavatavaid rühmi (nt lapsed, naised, puuetega inimesed), võib see asjaolude kogumis liigituda alandavaks kohtlemiseks (EIKo, I. C. vs. Rumeenia, p 55; Zherdev vs. Ukraina, p 91).[18] Lapsed on täiskasvanutega võrreldes niigi haavatavamas positsioonis. Eespool kirjeldatud põhjustel on vanglas viibivate vanemate lapsed võrreldes teiste lastega veel erilist kaitset vajav rühm.

Tõsi on see, et kõiki vanglas viibivate inimeste külalisi alati alasti läbi otsides saab veelgi vähendada keelatud asjade ja ainete sattumist vanglasse. (Ääremärkusena lisan, et kohtuasjas nr 3-21-161 ei toonud vangla välja, et vanglas käivate laste läbiotsimisel leitud keelatud esemete hulk või protsentuaalselt nende leidmise sagedus oleks olnud suur.) Kui kaugele võib aga maksimaalse turvalisuse ja totaalse kontrolli saavutamise püüdlustega minna? Kas üldise julgeoleku tagamise argument võidab alati ja õigustab eesmärgi saavutamist iga hinnaga? Kui nii, siis võiks ju öelda, et ka vanglaametnikke tuleks sama põhjalikult kontrollida iga kord, kui nad vanglasse sisenevad. Tõsi on ju see, et alati on olnud ja ilmselt on ka tulevikus vanglatöötajaid, kes viivad vanglasse keelatud esemeid ja aineid. Väidan, et ametnike rutiinset ja täieliku lahtiriietamisega läbiotsimist peetaks siiski ülemääraseks.

Samas, laste puhul on vanglad ikka leidnud, et nende nii põhjalik läbiotsimine ei ole ülemäärane. Põhjendati, et läbiotsimine oli laste endi huvides ning et selle tegi lastele talutavamaks see, et lapse otsis läbi temaga samast soost ametnik ning et laps pidi end lahti riietama osa kaupa, eemaldades riided kas ülemiselt või alumiselt kehaosalt, ega pidanud alasti olles kükitama. Ka lubati teisel vanemal või lapse saatjal olla toimingu juures, kui laps seda soovis. Vanglad ei näinud sellises toimingus probleemi, sest lapsed käisid kokkusaamistel seesugusest korraldusest hoolimata ega kurtnud selle üle.[19]

Mittekurtmisest ei tohiks vanglad siiski rääkida, sest läbiotsimisest keeldujaid kokkusaamisele ei lubata (VSKE § 37 lg 4). Kui külaline otsustab vangla tegevusega mitte nõustuda, võrdub see sisuliselt kokkusaamise ärajäämisega. Protseduuri ei tee lubatavaks ja lapse inimväärikust austavaks, kui läbiotsimist tehakse n-ö lahkel moel ja kavatsuseta kedagi alandada (EIKo, Khlaifia jt vs. Itaalia, p 160(a)). Ülemääraseks ja alandavaks ei muuda läbiotsimist üksnes see, et ametnik seejuures näiteks väljendub ebaviisakalt, puudutab last ebasobivalt või et läbiotsimist näevad pealt kõrvalised inimesed. Protseduuri ülemäärasusele ja alandavale iseloomule võib viidata juba ainuüksi selle aluseks olev meelevaldne otsus (s.t üldine reegel alati ja kõigi kohta), kannataja haavatavus ja seegi, et teda on tema enda silmis alandatud (EIKo, Yankov vs. Bulgaaria, p 117).

Aga kuidas oleks siis, kui muul viisil last läbi otsides tekiks vanglal põhjendatud kahtlus, et lapse kehale võib olla kinnitatud keelatud ese või aine. Väidan, et ka siis oleks lapse alasti läbiotsimine lubamatu. Meenutagem, et lapse elu mõjutavate otsuste puhul tuleb alati esikohale seada lapse parimad huvid.[20] See ei tähenda, et last alasti läbi otsides tuleb ta vahele võtta ja teha kindlaks, et teda on ära kasutatud. Vastupidi, nii toimides seaks vangla lapse veelgi haavatavamasse olukorda ja teeks teda täiskasvanute tegude eest vastutavaks. Põhjendatud kahtluse korral, et lapse kehal on keelatud ese või aine, saab tasakaalu vangla julgeoleku ja lapse õiguste vahel saavutada, kui suhtuda lapsesse mitte kui ohuallikasse, vaid abivajajasse, ning korraldada tema kokkusaamine vanemaga muid ohutusabinõusid rakendades (nt vanglaametniku juuresolekul) ja teda alasti läbi otsimata. Tõsisemal juhul võib kokkusaamise ära keelata, sest last õigusrikkumise toimepanemiseks ära kasutava vanemaga kohtumine ei saa kuidagi olla lapse parimates huvides (VangS § 25 lg 11 p 4). Mõistagi lasub vanglal sellises olukorras ka kohustus teatada abivajavast lapsest tema elukohajärgsele valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale.

Ei õiguskantsleri korduvad soovitused ega ka rahvusvaheliste organisatsioonide juhtnöörid, mis keelavad vanglasse tuleva lapse ulatuslikku (sh kehaõõnsuste) läbiotsimist, ei veennud vanglaid enda tegevust muutma (vt nt Euroopa Nõukogu ministrite komitee juhised CM/Rec(2018)5, p 23, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee seisukohad[21]). Paljuski neile seisukohtadele tuginedes said aga vangla tegevuse piirid kohtus siiski selgeks vaieldud ning vanglatel tuleb Tallinna Ringkonnakohtu otsust (nr 3-21-161) järgida.

Kohus leidis, et vangla oli vääralt tõlgendanud reeglite ulatust, mis on vanglasse tulevate laste läbiotsimise aluseks, ning et vangla tegevus lapsest kaebaja läbiotsimisel ei olnud proportsionaalne. Vanglatel on alternatiivseid abinõusid, mida võib läbiotsimisel kasutada (teenistuskoer, röntgeniseade, kehaskanner, metallidetektor, otsimine kompamisega). Kui neid kasutades jääb midagi avastamata, on turvalisuse lisagarantiiks see, et vanglas viibiv inimene otsitakse alati pärast vahetut kokkusaamist ja enne eluosakonda naasmist ja teiste kinnipeetavatega kokkupuutumist läbi (määruse „Järelevalve korraldus vanglas § 32 p 2). Kohus andis ühtlasi mõista, et vanglasse tulevat külalist − iseäranis last − ei tohi kohelda nii, nagu temast lähtuks a priori sama suur oht, kui vanglas viibivast inimesest. Kui esineb oht, et vangistuses vanem on püüdnud mõjutada last osalema õigusrikkumises, tuleb kohtu hinnangul lapse kokkupuuteid sellise vanemaga vältida.

Lõpetuseks

Juriidikast eemaldudes meenutan lõpetuseks märgistamist, tõrjutust, häbitunnet, üksildust jms, millega vangistuses vanemaga laps olude sunnil ja temast sõltumata põhjustel väga sageli silmitsi on. Kas vanglate kirjeldatud läbiotsimise tava aitas mõnel lapsel nende tunnetega paremini toime tulla? Kas see toetas lapse positiivset enesehinnangut, pani teda end väärikana tundma ja õpetas oma keha suhtes piire seadma? Julgen arvata, et see pigem süvendas rusuvaid tundeid ja sisendas lapsele, et ta on ohtlik. Ohtlik mitte tema enda tegude pärast, vaid üksnes sellepärast, mida tema vanem on teinud. Kas see on soodustanud lapse ja vanema vahelisi suhteid? Julgen väita, et mitte.

Oleks huvitav teada, kui paljud vangistuses vanematega lastest tahaksid saada näiteks vormikandjaks – nagu tihti nende eakaaslased unistavad. Kuigi politseinikuks saamise unistus võib kõlada klišeelikult, on seegi ju mingi märk lapse usaldusest riigi vastu ja soovist aktiivselt ühiskonnaelus osaleda. Pakun, et vangistuses vanemate lastel on selliseid unistusi vähem. Küll aga saab teha nii, et oleks rohkem. Soovitan vaadata näiteks Taani vanglate ja kriminaalhoolduse videomaterjale lapse teekonnast kinnipidamiskohas viibiva vanemani.[22] Neist videotest on näha, et omal kohal on nii reeglid kui ka nali, lapse käekäigust huvitumine, tema julgustamine ning vajadusel ka lohutamine. Erialakeeles nimetatakse seda dünaamiliseks julgeolekuks, maakeeli lihtsalt inimlikkuseks.

Autorist 

Ksenia Žurakovskaja-Aru töötab õiguskantsleri vanemnõunikuna Õiguskantsleri Kantselei kontrollkäikude osakonnas. Tema peamine töövaldkond hõlmab vangistusõiguse küsimusi ja väärkohtlemise ennetust. Üks tema tööülesandeid on korraldada kontrollkäike kinnipidamisasutustesse, et teha kindlaks, kuidas on tagatud kinnipeetute õigused. Ksenia Žurakovskaja-Aru on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud Peterburi ja Navarra Riiklikus Ülikoolis magistriõppes ning läbinud inimõigustealase täiendõppe Norras, Inglismaal ja Poolas. Ta on üks Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande kaasautoreid ning avaldanud ka mitmeid artikleid. Ta on esinenud ettekannete ja loengutega vangistusõigusest ning väärkohtlemise ennetusasutuse rollist ja tööst nii eesti, inglise kui ka vene keeles. Teda köidab teemade multidistsiplinaarne käsitlus, mistõttu põimib ta tihti enda õigusteaduslikku töösse ka teiste teaduste vaatenurki.


[1] Vahetut ehk füüsilist kontakti võimaldavad vanglas pikaajalised kokkusaamised (VangS § 25) ja klaasiga eraldamata lühiajalised kokkusaamised (VSKE § 31 lg 21 p 3).

[2] Vt nt õiguskantsleri 20.01.2020 seisukohta nr 7-7/191450/2000290; 15.12.2020 seisukohta nr 7-4/202089/2007058; 05.11.2019 seisukohta nr 7-4/191395/1905411.

[3] Vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2016 otsusega asjas nr 3-15-566.

[4] Vt nt ÜRO reeglid kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta (nn Havanna reeglid); ÜRO alaealiste õigusemõistmise haldamiseks standardsed-miinimumreeglid (nn Pekingi reeglid); ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsed miinimumreeglid (nn Mandela reeglid); ÜRO eeskiri naiskinnipeetavate kohtlemise ja naiskurjategijatele määratavate mittevabaduskaotuslike karistuste kohta (nn Bangkoki reeglid); Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitus Rec(2008)11 alaealiste õigusrikkujate suhtes rakendatavate sanktsioonide ja meetmete kohta; Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta CM/Del/Dec(2010)1098; Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta; piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) standardid „Alaealised, kellelt on võetud vabadus kriminaalõiguse alusel“ jne.

[5] Vt https://www.vangla.ee/et/uudised-ja-arvud/vangide-ja-kriminaalhooldusaluste-arv.

[6] Vt „Kuritegevus Eestis 2017“, Justiitsiministeerium.

[7] Vt „Kuritegevus Eestis 2012“, Justiitsministeerium.

[8] Vt 15.12.2017 jõustunud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine).

[9] Vt nt õiguskantsleri 2022. aastal Tallinna Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte; 2020. aastal Tallinna Vangla emade ja laste osakonda tehtud kontrollkäigu kokkuvõte; 2016. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte.

[10] K. Philbric, L. Ayre, H. Lynn, Children of Imprisoned Parents. European Perspectives and Good Practice, Children of Prisoners Europe, 2014.

[11] B. Weaver, D. Nolan, Families of Prisoners: A Review of the Evidence, Children's and Young People's Centre for Justice, 2015.

[12] J. Murray, D. Farrington, Effects of Parental Imprisonment on Children – Crime and Justice: A Review of Research, Vol. 37, M. Tonry (toim), Chicago: University of Chicago Press, 2008; S. Beresford, N. Loucks, B. Raikes, The health impact on children affected by parental imprisonment, BMJ Pediatrics Open, 2020; T. Long jt, Improving Outcomes for Children Afected by Parental Involvement with the Criminal Justice System in Scotland, Applied Research in Quality of Life, 2022/17; Å. Källström, K. Hellfeldt, P. Nylander, After a childhood with a parent in prison − Relationships and well-being as a child and young adult, International Journal of Prisoner Health, 2018/14.

[13] J. Murray, The effects of imprisonment on families and children of prisoners − The Effects of Imprisonment, A. Liebling and S. Maruna (toim), 2005; J. Murray, D. P. Farrington, I. Sekol, Children's antisocial behaviour, mental health, drug use, and educational performance after parental incarceration: A systematic review and meta-analysis, Psychological Bulletin, 2012/138.

[14] K. Philbric jt.

[15] Vt nt õiguskantsleri 15.12.2020 seisukoht nr 7-4/202089/2007058.

[16] Vt nt K. Žurakovskaja-Aru, Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga – vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna, Juridica, 2015/6, lk 405−417; 2016. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte, 2017. aastal Tallinna Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte; 05.11.2019 seisukoht nr 7-4/191395/1905411; 20.01.2020 seisukoht nr 7-7/191450/2000290; 2020. aastal Tartu Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte; 2022. aastal Tallinna Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte.

[17] Vt nt õiguskantsleri 2017. aastal Tallinna Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte.

[18] Vt ka K. Žurakovskaja-Aru, I.-I. Määrits, E. Lillemaa, M. Sults, „Õigus elule; piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeld“  raamat „Inimõigused, Liiri Oja (toim), Õiguskantsleri Kantselei, 2022, lk 281315.

[19] Vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-21-161, õiguskantsleri 05.11.2019 seisukoht nr 7-4/191395/1905411 ja 20.01.2020 seisukoht nr 7-7/191450/2000290, 15.12.2020 seisukoht nr 7-4/202089/2007058.

[20] Vt ka A. Aru, K. Paron, „Laste õigused“  raamat „Inimõigused, Liiri Oja (toim), Õiguskantsleri Kantselei, 2022, lk 475509.

[21] Vt nt CPT 2014. aastal saadetud soovitused Poolale (p 106), 2016. aastal saadetud soovitusedBosnia ja Hertsegoviinale (p 79).

[22] Vt Kriminalforsorgen:

https://www.youtube.com/watch?v=o5qjRhfJ2PI, https://www.youtube.com/watch?v=O8ZDtcoA9-Y&t=42s,

https://www.youtube.com/watch?v=g7iyRBkggDA, https://www.youtube.com/watch?v=CUDlMNYAs8E.