Blogi

Kuidas uurida (lähisuhte)vägivalda?

blogipostituse pilt

Hedda Lippus-Metsaots

Koos 1970. aastate feministlike liikumistega muutus naistevastane vägivald varjatud ja mahasalatud teemast lõpuks uuringute huviobjektiks. Teadlased hakkasid välja töötama esimesi lähisuhtevägivalla mõõdikuid ning šokeerivad tulemused viisid tasapisi arusaamani, et tegemist on äärmiselt levinud nähtusega. Koos teadlikkuse tõusuga on nii teadlased kui ka vägivallaohvritega töötavad spetsialistid tõstatanud veel palju olulisi küsimusi selle riskitegurite, tervisemõjude ja muude tagajärgede kohta. Nende teemade uurimine on jätkuvalt arenev ja aitab meil järjest paremini mõista selle ääretult keerulise ja mitmetahulise probleemi mõjusid. Eesti kontekstis on oluline teada, et esimesed uuringud, milles olid sees ka küsimused isikutevahelise vägivalla kohta, viidi siin läbi alles 1990ndatel ning teema on leidnud suuremat kajastust viimase kümnendi jooksul1 2 3 . Seega on paljude teiste valdkondadega võrrelduna tegemist üpris uue uurimisteemaga. 

Lähisuhtevägivald võib olla vaimne, füüsiline, seksuaalne või majanduslik ning selle toimepanijaks on kas praegune või endine lähisuhtepartner. Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonis (ehk nn Istanbuli konventsioonis) on kasutatud mõistet perevägivald ja see on defineeritud järgmiselt: igasugused füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas 4

Miks on vaja teha uuringuid lähisuhtevägivalla kohta, kui meil on olemas ametlik statistika registreeritud kuritegevuse kohta? Seal on andmed perevägivallakuritegude, seksuaalkuritegude, rääkimata tapmiste ja mõrvade kohta. Uuringuid on vaja, kuna isegi kõige parema tahtmise ja korrektsema andmete kogumise tulemusena kajastab kuritegevuse statistika vaid väikest osa inimeste reaalsetest kogemustest. Seda erinevatel põhjustel, esiteks kuna vägivalla definitsioon seadustes on võrreldes uuringutes kasutatavatega oluliselt kitsam. Teiseks on vägivalla kogemine siiani sageli seotud häbi- ning süütundega, mille tõttu paljud vägivalda kogenud ei pöördu abi otsimiseks kunagi kellegi poole 5 . Selleks, et saada parem ülevaade vägivalla reaalsest levimusest, on vajalik läbi viia rahvastikupõhiseid uuringuid ning kasutada laiemaid definitsioone. Vaid inimeste reaalseid kogemusi arvestades saame planeerida võimalikult tõhusaid sekkumismeetmeid ning ülevaate erinevatest vägivalla tagajärgedest. 

Milline on parim metoodika vägivalla uurimiseks?

Alates 1970ndatest on välja töötatud rohkelt erinevaid vägivalla uurimismetoodikaid, mahukate uuringutega on võrreldud erinevate instrumentide täpsust, kuid praeguseni ei saa öelda, et oleks üks nn kuldstandard vägivalla uurimiseks 6 . See, kuidas ja kellelt me küsime on äärmiselt oluline, kuna mõjutab oluliselt seda, mida me leiame. Seega on iga uurija kohustuseks valida meetod, mis kõige paremini aitab vastata konkreetses uuringus püstitatud küsimustele ning vähendaks vägivalla alaraporteerimise võimalikke põhjuseid. Näiteks konfidentsiaalsuse tagamine uuringus osalejatele on üheks eelduseks, et vastajad ei kardaks vägivalla kogemise tunnistamist. Selleks et saada ülevaadet vägivalla levimusest ning laiemat pilti erinevatest tervisemõjudest, on vaja läbi viia populatsioonipõhiseid küsitlusuuringuid. Sellised suuremahulised uuringud on näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) läbi viidud Euroopa Liitu  hõlmav naistevastase vägivalla uuring ning USA Haiguste Kontrolli ja Ennetamise Keskuse (CDC) lähisuhte- ning seksuaalvägivalda käsitlev uuring 7 8 . Kuid kui eesmärgiks avastada uusi vägivalla kogemisega seotud aspekte, mis võib-olla seni on varju jäänud, siis tuleks kindlasti kasutada kvalitatiivseid uuringuid. Erakorralise meditsiini osakonnas läbiviidud uuring annab vägivalla tervisemõjudest hoopis teise pildi kui üldpopulatsiooni hulgas tehtu. 

Ei saa öelda, et üks viis oleks õige, kuid kindlasti on saadavad tulemused erinevad selle poolest, milliseid järeldusi me nende põhjal teha saame. Sõltuvalt valdkonnast pööratakse tähelepanu erinevatele aspektidele ning rõhuasetused on näiteks rahvatervise valdkonnas ilmselget erinevad kriminoloogia omadest. Küll aga on leitud, et hoolimata valdkonnast ja kasutatavast definitsioonist saadakse täpsemad andmed, kui kasutatakse täpseid olukordade kirjeldusi (näiteks: „Kas teie partner on teid vastu teie tahtmist kinni hoidnud või lahtise käega löönud?“), mitte ei esitata küsimusi stiilis „Kas olete kogenud lähisuhtevägivalda?“. Üheks selliseks küsimustikuks on NorVold Abuse Questionnaire, kus on detailsed küsimused erinevate vägivallavormide kohta. Seda küsimustikku kasutasime näiteks Eesti Naiste Tervise Uuringus.9 10

Lähisuhtevägivalla uurimise spetsiifilised küsimused

Kõigi uuringute planeerimisel on vajalik lahendada erinevaid metodoloogilisi ja eetilisi küsimusi. Kuid arvestades vägivalla uurimise tundlikku iseloomu, siis on tavapärasest veelgi enam vaja pöörata tähelepanu ohutusele, konfidentsiaalsusele ja intervjueerijate treenimisele. Näiteks Maailma Terviseorganisatsioon on avaldanud vägivalda käsitlevate uuringute eetikat ja turvalisust käsitleva juhendi 11 . Kuna vägivalla kohta küsides paneme inimesed olukorda, kus nad peavad meenutama nende jaoks potentsiaalselt elu ühte kõige ebameeldivamat sündmust, siis peame olema kindlad, et meie läbi viidav uuring annab uut ja olulist informatsiooni. Nagu juba eelnevalt välja toodud, on oluline intervjuu läbiviijate treenimine või kirjaliku küsimustiku puhul küsimuse esitamise viis. On leitud, et mittehinnanguliselt (ehk avaldamata arvamust või andmata juhtunule oma tõekspidamiste põhjal hinnangut) küsimuste esitamisel võivad vägivallaohvrid tajuda, et uuringus osalemine mõjutab neid positiivselt 12

Vägivald võib kesta pikka aega ning uuringusse võivad saada kaasatud ka need inimesed, kes on jätkuvalt näiteks vägivaldses paarisuhtes. Uuringu läbiviijad vastutavad selle eest, et oleks läbi mõeldud, kuidas sellistest olukordades vägivalla eskaleerumise riski maandada. Kui uuringut tehakse intervjuu vormis, siis on ääretult oluline tagada selle läbiviijate ohutus. Võttes arvesse seda, et küsimuste esitamine tuletab paratamatult ohvritele läbielatut meelde ning võib halvimal juhul viia vägivalla kordumiseni, siis peab uuringus osalejatele pakkuma infot selle kohta, kust nad vajadusel abi saaksid. Ääretult oluline on vägivalda käsitlevatesse uuringutesse kaasata puuetega inimesi ning vähemuste esindajaid, kuna vastasel juhul jäävad need vägivalla kogemise riskirühma kuuluvad inimesed andmestikus kajastamata. Kui andmed on kogutud, siis on uurijatel eetiline kohustus tagada, et neid korrektselt tõlgendataks ning kasutaks valdkonna edendamiseks ja edasise kahju vähendamiseks. 

Järjest enam rõhutatakse vägivalla uurimisel, et selle tervisemõjude tegelikuks mõistmiseks on vajalik, et ei vaadeldaks kitsalt vaid ühte vägivallavormi. Oluliseks peetakse, et küsitaks kõigi erinevate vägivallavormide kogemise kohta erinevatel eluperioodidel, sest nende mõju tervisele on kumulatiivne 13 14 . Lisaks on leitud ka seda, et ühe vägivallavormi kogemine tõstab riski ka teiste kogemiseks ning seetõttu on tõenäosus elu jooksul enam kui ühe vägivallaliigi kogemiseks suur 15 16 . Seega, kui vaatleme näiteks kitsalt vaid lähisuhtevägivalda, kuid jätame arvesse võtmata lapsepõlves kogetud vägivalla, võime teha ekslikke järeldusi lähisuhtevägivalla tervisemõjude kohta. 

Selles kirjutises olen kajastanud vaid mõnda olulisemat aspekti, kindlasti ei ole tegu ammendava ülevaatega lähisuhtevägivalla uurimisest. Arvestades teema tundlikkust, peab erilist tähelepanu pöörama ohutusele ning erinevatele eetilistele aspektidele. Tegemist on äärmiselt olulise ning mitmetahulise uurimisvaldkonnaga ja loodetavasti näeme ka Eestis järjest enam seda käsitlevaid uuringuid. Kvaliteetsete uuringute läbiviimine on selle eelduseks, et saaksime planeerida tõhusaid vägivalla ennetus- ja sekkumismeetmeid.

Autorist 

Hedda Lippus-Metsaots MD, PhD, on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja jätkab praegu õpinguid psühhiaatria eriala residentuuris. Alates 2015. aastast on ta töötanud ka arst-noortenõustajana ning on viinud läbi koolitusi seksuaal- ja reproduktiivtervist puudutavatel teemadel. Ta kaitses 2021. aastal oma doktoritöö teemal „Isikutevaheline vägivald Eestis: levimus, mõju tervisele ja tervisekäitumisele“. Oma doktorantuuri ajal täiendas ta end Karolinska Instituudis ning oli Fulbrighti stipendiumiga aasta Ameerika Ühendriikides Emory Ülikoolis, kus praegu jätkab külalisõppejõuna.

  • 1Rosental, M., Tilk, K. Lapse seksuaalne väärkohtlemine Eestis. Tartu 1999.
  • 2Papp, K., Part, K., Tõrik, S. KISS Noorsoouuring 1999. Tartu 2001.
  • 3Kase, H. Vaikijate hääled. Tallinn: Eesti Avatud Ühiskonna Instituut 2001.
  • 4Council of Europe. The Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women and domestic violence. Istanbul 2011.
  • 5European Union Agency for Fundamental Rights. Violence against women: An EU-wide survey. Main results. Luxembourg 2014. − http://fra.europa.eu/en/publication/2014/violence-against-women-eu-wide-survey-main-results-report.
  • 6Renzetti, C. M., Edleson, J. L., Bergen, R. K. (toim). Sourcebook on violence against women. Second ed. California: SAGE 2010.
  • 7European Union Agency for Fundamental Rights. Violence against women: An EU-wide survey. Main results. Luxembourg 2014. − http://fra.europa.eu/en/publication/2014/violence-against-women-eu-wide-survey-main-results-report.
  • 8Smith, S. G. et al. The National Intimate Partner and Sexual Violence Survey (NISVS): 2010-2012 State Report. National Center for Injury Prevention and Control. Atlanta 2017. − https://www.cdc.gov/violenceprevention/pdf/NISVS-StateReportBook.pdf.
  • 9Lippus, H. et al. Estonian women´s health 2014: sexual and reproductive health, health behaviour, attitudes and use of healthcare services. Survey report. Tartu 2015. − https://sisu.ut.ee/sites/default/files/naisteterviseuuring/files/uusestre2014_loppraport.pdf.
  • 10Swahnberg, K., Wijma, B. The NorVold Abuse Questionnaire (NorAQ): validation of new measures of emotional, physical, and sexual abuse, and abuse in the health care system among women. − European Journal of Public Health 2003/13 (4), lk 361–366.
  • 11World Health Organization. Putting women first: ethical and safety recommendations for research on domestic violence against women. Genf 2001.
  • 12World Health Organization. Putting women first: ethical and safety recommendations for research on domestic violence against women. Genf 2001.
  • 13Hamby, S., Grych, J. The web of violence: Exploring connections among different forms of interpersonal violence and abuse. − Johnson, R. J. (toim). Springer briefs in sociology. London: Springer 2013.
  • 14Lippus, H., Laanpere, M., Part, K., Ringmets, I., Karro, H. Polyvictimization and the Associations Between Poor Self-Perceived Health, Dissatisfaction With Life, and Sexual Dysfunction Among Women in Estonia. − Journal of Interpersonal Violence 2018.
  • 15Lippus, H. et al. The prevalence and patterns of exposure to interpersonal violence among men and women in Estonia. − PLoS One 2020/15, lk 1–14.
  • 16Finkelhor, D., Ormrod, R. K., Turner, H. A. Poly-victimization: a neglected component in child victimization. − Child Abuse & Neglect 2007/31, lk 7–26.