Blogi

Mida normaalne inimene tahab?

Inimene tahab mõistagi palju asju, aga mõned nendest on fundamentaalsed, ilma milleta (normaalne) eksistents pole võimalik. Omades turvalist kodu, piisavalt toitu ja kaaslasi, püüab ta luua eeldused kõrgema taseme vajaduste rahuldamiseks. Need on saavutused ja tunnustus, mis märgivad vaba, loova mõistuse ja osavate käte saavutusi, defineerides kultuuri küpsuse ja tõsiseltvõetavuse. Olulisemate eelduste hulgas, miks selline tõusutee võimalikuks saab, on inimese ohutus (kaasneva turvatundega), kaaslaste (ühiskonna) usaldus, käitumis- ja vaimudistsipliin ning isikuvabadused.

Sel teel toimetades ei ole inimene vaakumis, vaid elab ja tegutseb teiste keskel. Kollektiivsus on hüve seetõttu, et võimaldab efektiivselt toota, meeldivalt aega veeta ning rahuldada hüljatuse vältimise loomupärast vajadust. Sotsiaalne keskkond loob aga automaatselt olukorra, kus inimese sõnad ja teod on suuremal või vähemal määral avalikud. Inimesi saab jälgida ja jälgitaksegi.

Aastatuhandete jooksul on avalikkuse/jälgitavuse määr oluliselt muutunud. Ürgkarja elutingimustes jälgimine prevaleeris. Järgnevas arengus kuni XIX-XX sajandini toimus inimese õiguslik ja ka argieluline vabanemine, millega kaasnes suurem privaatsus, vähenes vahetu sotsiaalne kontroll, suurenes uuenduslikkus ja loovus. Viimastel aastakümnetel on aga arengu nn kaksikheeliks tänu infotehnoloogia (IT) plahvatuslikule pealetungile ja ülemaailmselt täheldatavale vasakule kaldu poliitilisele trendile jõudnud positsiooni, milles on tekkinud n-ö moodne ürgkari, nüüd juba kõrgemal tasemel. Kõik on jälgitav nii lokaalselt kui ka globaalselt. (Globaalse küla teoreetik Marshall McLuhan pööraks vist hauas ringi, kui teaks, milleni privaatsuseriive on jõudnud.)

Turvakaamerad, sotsiaalmeedia kasutamise edulugu (?), digitaalrahandus, asutuste ja seltskondade avatud IT-põhised suhtluskeskkonnad, geopositsioneerimine, nn targad sõidukid jne, jne. Mis on juhtumas ja hakkab juhtuma inimese ja riikide heaolu ja vajaduste rahuldatusega uut jälgimisühiskonda silmas pidades? Võib-olla polegi probleemi? Ajaloos on olnud nii totaalse − loodetavasti efektiivsust ja korda tagava − kontrolli pooldajaid (nt Jeremy Benthami panoptikum või Hiina majandusedu üsna kontrollitud ühiskonnas, rääkimata kannatusterajast pärast oktoobrirevolutsiooni) kui ka kontrolliohu esilemanajaid (nt George Orwell oma antiutoopiates, Elon Musk sotsiaalmeediarakenduse X säutsudes). Ent vaatame, mida ütleb psühholoogia meie tulevikuväljavaadete kohta eeltoodu valguses.

Jälgimise mõjud: pro et contra

Jälgimisühiskond, kus jälgija on seaduslikult volitatud instants, võib suurendada ohutust, aga piirab vabadust. Nüanssidesse laskumata ütleksin, et seega on pro et contra skoor 1:1. Ilmselt nendele, kellele ohutus on tähtsam kui vabadus, on selline riik turvaline (võib-olla mõnuski?), nendele aga, kelle vabaduse (privaatsuse) ideaal on kõrgem, on see riik koormav ja ebameeldiv. Kui riigis on suhteline ülekaal inimestel, kes pigem ohverdavad privaatsust turvalisuse huvides, siis on stabiilsuse prognoos suhteliselt hea. Kui vastupidi, siis pole prognoos kiita.

Kuidas on usaldusega? Uurimustest võib leida andmeid, et jälgitavale teadaolev jälgimine ei hävita usaldust, kui jälgijad on lähedased, kellega jagatakse väärtusi, kuid seda siis, kui jälgimine pole pealetükkiv ja ahistav.1 2 3 4  (Liigne privaatsusesse tungimine kutsub esile reactance-efekti – Jack Brehm, James Dillard jt. Tagajärjeks võib olla jälgitava vastanduva hoiaku säilitamine, tugevdamine või isegi uue, vastandliku hoiaku kujunemine.)

On leitud, et sotsiaalse jälgimisega soostuvad sagedamini naised (v.a otseselt ahistav käitumine).5 Arvatavalt nõustuvad suurema jälgimisega hõlpsamalt ka tugevamini feminiseerunud ühiskonnad (NB! riigid, milles rahvastiku testosteroonitase on normist oluliselt madalam), ja vastupidi. (Kõrvalepõikena: World Population Review 2023. aasta andmetel on keskmisest madalamad testosteroonitaseme näitajad näiteks Hollandis, Taanis, Norras, Ühendkuningriigis, Jaapanis ning keskmisest kõrgemad näiteks Venemaal, Mongoolias, Itaalias, Iraanis, Egiptuses, Poolas.) Inimene lepib jälgimisega rohkem ka siis, kui ta on sellega maast madalast harjunud. Jälgimine on destruktiivne, toodab usaldamatust, kui seda teevad isikud või ametnikud, kelle vastu tuntakse võõristust, kui seda teevad võõrad, kui see on anonüümne ja kui seda ei saa piisavalt kontrollida. Kes, kus, kuidas, kui palju, milleks seda teeb?!

Tänapäeva ühiskonda iseloomustavad sellised nähtused nagu nn jälgimisapaatia ja privaatsusparadoks. Esimene nendest tuleneb paratamatusetundest ja tüdimusest de facto massilise jälgimistehnoloogia rakendamise suhtes. Teine nendest sisaldab vastuolu ühelt poolt üldise privaatsusvajaduse ja selle riive hukkamõistmise ja teiselt poolt tegeliku, seda hoiakut eirava käitumise vahel. Leitakse, et „kõik niikuinii teevad“, „kui ma eraldun, siis ma ei saa teavet“, „mind ei võeta omaks, kui ma erinen“.

Pikema aja jooksul, kui võimud, kellele ollakse lojaalsed, tugevdavad märgatavalt jälgimistegevust ja tungivad liigselt privaatsusesse, tekib pahameel. Usaldamatuse tekkimisega hakkab lojaalsus vähenema. Kasutan teoreetilist analoogiat: pikaajaline jälgimine annab sarnase efekti nagu Freudi superego. Kui tsivilisatsioon on inimese ajju istutanud superego sisemise tsensori, kontrollija, nn tsiviliseerija ning kui see vaba soovi allasuruja on liiga tugev, põhjustab see neuroosi, depressiooni, kompensatoorseid väärtegevusi ja lõppkokkuvõttes civitas’e teovõime pärssumust ning ühiskonna heaolutunde kadu.

Vaatame veel ühte näidet – kuulsuste ja megastaaride kohta. Juba enne moodsa jälgimistehnoloogia loomist täitsid jälgijate rolli paparatsod, kõmureporterid ja ka peavoolumeedia. Mida me näeme nende alatasa nähtavale tiritud inimeste elust ja saatusest? Me näeme seal narkomaaniat, alkoholismi, ravimisõltuvust, eraeluskandaale, suurushullustust, ebaratsionaalseid ootusi oma võimete ja pädevuse suhtes elualadel, milles ollakse võhikud. See kõik on ilmselt hoiatav eeskuju.

Seega on lojaalsete kodanike ja nn omade puhul jälgimise pro et contra skoor usalduse kriteeriumi järgi 1:1, eeldades vaid mõõdukat privaatsuse riivet ning head kontrolli de jure ja de facto. Samas, kui prevaleeriv jälgimiskultuur kestab ajani, mil peale on kasvanud uus nn IT-ürgkarja põlvkond, kaasneb vaimsete häiretega initsiatiivitute mugandujate ühiskonna tekkimise oht. See annab skoori 0:1 jälgimise kahjuks (pikemas perspektiivis). Pidev jälgimine on kui vaimne tiheliolek kõrvaliste inimestega. Keskkonnapsühholoogiast on teada, et füüsiline tiheliolek viib suhteliselt kiiresti kas apaatia või agressiivsuse tekkimiseni. Vaimne tiheliolek teeb seda samuti, aga aeglasemalt. Tagajärjeks on tavaliselt ka silmakirjalikkuse kasv, sisemise kognitiivse dissonantsi süvenemine (tahan vs. saan). Usalduse kriteeriumi üldseis oleks nüüd 1:2 ja liites sellele ohutuse/vabaduse skoori 1:1 on koond-vaheskoor pro vs. contra suhtes 2:3.

Saavutuste kriteeriumi puhul tuleb tõdeda, et jälgimine teeb lihtsad rutiinsed tegevused efektiivsemaks, kuid keeruliste tegevuste/tööde efektiivsus väheneb.6 7  Jälgimine pärsib loovust (tekib vaimne kramp, ülekontrollimine, jäljendamine prevaleerib loovuse üle). Saavutuste kriteeriumi skoor 1:2 annab koos üldise vaheskooriga kokku 3:5, mis võimaldab üldistada optimaalse mudeli: mõõdukas jälgimine koos loomevabaduse ja siiralt motiveeritud individuaalse käitumisega.

Psühholoogi soovitused

Psühholoogi vaatevinklist jälgimisühiskonna väljavaateid vaagides saan öelda, mida pean mõistlikuks ning pikas plaanis parimaks poliitikaks.

Esiteks. Psühholoogina, kes on pikki aastaid töötanud juristide kollektiivis, mõistan tasakaalustatud ja heas mõttes konservatiivse seadusandluse vajalikkust. See tähendab mõistlikke seadustega reguleeritud käitumise kontrolli reegleid, inimlikkust ja inimõiguste järgimist – sealhulgas selles, mis puudutab põhiseaduslikku südametunnistuse, mõtte- ja usuvabadust käsikäes inimväärikuse kui õigushüve valvamisega.

Teiseks. Võrreldes enesedistsipliini ja väliselt kontrollitud (survel, hirmul, kahtlusel põhineva) distsipliini efektiivsust heaolu ja turvalisust tagava ning harmoonilise ühiskonna kujunemist soodustava tegurina, tuleb tunnistada enesedistsipliini paremust. Kuidas kujuneb enesedistsipliin, mis paneb inimesi ühest küljest õiguspäraselt käituma ja teisest küljest toetab vaba vaimu loodud saavutusi ning tunnustust? See on pikaldane protsess, mis tugineb inimese kui sotsiaalse subjekti ja homo sapiens’i kui bioloogilise liigi sünnijärgse arengu mehhanismidele.

Tuumikmehhanism on interiorisatsiooniprotsess, milles väline distsiplineeritud käitumise reeglistik – kui neid reegleid määravad lapsevanemad ja kooliõpetajad – muudetakse isiksust vormiva psüühika sisereegliteks, interioriseeritakse (Pierre Janet, Lev Võgotski); väline kontroll muutub sisemiseks toimingute kontrolli mehhanismiks. Kui see mehhanism on tugev, aga käitumist ja isiklikku arvamust liigselt ei pärsi, on tulemuseks optimaalselt tsiviliseeritud inimene, kes on rõõmuks ja kasuks nii endale kui ka teistele. (Miks mitte maksimaalselt? Aga seepärast, et aidata vältida Suure Venna valvatud orwelliku tsivilisatsiooni võimalust.) Normaalne perekond ja normaalne kool aitavad luua enesedistsipliini. Mõistlik doos raskusi nende ületamiseks on samuti hea enesedistsipliini ja ühiskonna saavutuste retsept. Sealjuures võltskiitmine kõigi ja kõige suhtes ning karistuste asendamine vaid müksude ja kavala manipulatsiooniga kasvatab silmakirjalikkust ja või(s)tlusmeetodeid, mis pole ausad.

Kolmandaks. Tuleb karta usalduse ussitamist; see tekib liigse jälgimise tagajärjena. Eriti ohtlik on tehisintellekti ja jälgimise kombinatsioon, kui otsustama hakkab tehisintellekt, millel ei ole teadvust ega moraali.

Jälgimisühiskonnaga kaasneb isiksuse deindividuatsioon, mis on pikas perspektiivis ühelt poolt destruktiivse revolutsiooni eeldus (õigusest sõidetakse üle) ja teiselt poolt loovuse defitsiidi eeldus. Revolutsioon ohustab kodusid, sest kodus saab olema kurb ilma vaba mõtte ja loome võimaluseta. Minu kodu – mu maa ja elupaik – on mu kindlus vaid siis, kui meil on mõtte- ja väljendusvabadus kui tõeliste meistrite kasvupind, kui kujuneb üheülbastumist eitav eripäraste isiksuste kooslus, kus kehtib vastastikune usaldus vaatamata inimeste erinevustele, kus kurja vähemust kontrollib väärikas enamus, kus inimesi iseloomustab tugev enesekontroll ja riiki mõõdukas riigipoolne kontroll (v.a diaboolsete tantsude lubamine pühakojas ehk äraspidine vabadus).

Kuidas selles jälgimisühiskonna dilemmas peaksid käituma suured ja väikesed riigid? Arvan, et mitte samamoodi. Miks? Kui jälgimistegevus kasvab üle pea ja viib kataklüsmini, siis suur sadadesse miljonitesse ulatuv ühiskond raputab selle turjale langenud raske rahe maha ja talitab õigemal moel edasi. Kui selline asi juhtub tammetõrusuuruse väikeriigiga, kellel on kohustus oma keelt ja juurtest võrsuvat traditsiooni kanda hoolimata oma väikesest rahvaarvust, siis võib juhtuda, et rahelaadung on kõik hävitanud ja koorma maharaputajat enam pole.

Muidugi, on ka neid, kes ütlevad, et rahvus on igand; seda ütleb vaikselt isegi mõni selline, kes ennast rahvusega justkui identifitseerib. Neid revolutsionääre on ka võimulolijate hulgas. Aga, memento! Karda igavese võimuloleku illusiooni! Kes on täna võimul, on homme võimuta; kes täna jälgib, seda jälgitakse homme.

Summa summarum: ülemäärane ametlik jälgimine ei ole kestlik; uus põlvkond on privaatsusparadoksi ja jälgitavuseapaatia tõttu tõsiselt ohus ning selle kaudu on ohus kogu kultuur ja inimkvaliteet.

Autorist

Talis Bachmann on Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi külalisprofessor, kelle tegevusalad on kognitiivne psühholoogia, neuroteadus, õigus- ja kriminaalpsühholoogia, reklaamipsühholoogia. Ta on pikemat aega töötanud TÜ psühholoogia instituudis ja õigusteaduskonnas ning Inglismaal Portsmouthi ülikoolis. Professor Bachmann on välis- ja kodumaal avaldanud 17 raamatut, sealhulgas kolm õigusvaldkondadele suunatud psühholoogiaalast teost. Peale oma põhitöö on ta koolitanud kohtunikke, notareid, politseiametnikke, sõjaväelasi, meditsiinitöötajaid, turunduse ja mitme muu ala spetsialiste. Bachmann on olnud paljude tele- ja raadiosaadete külaline ning ta on avaldanud rohkesti arvamusartikleid ja intervjuusid trükimeedias. Ta on Eesti Vabariigi teaduspreemia kahekordne laureaat sotsiaalteadustes (2001, 2006). Alates 2017. aastast on Talis Bachmann rahvusvahelise teadusajakirja Consciousness and Cognition (Elsevier) peatoimetaja. Vaba aja täiteks võib teda kuulda ja näha mängimas viiulit ning korvpalli – seda küll mitte samaaegselt.

• 1O'Donnell, A.T., Jetten, J., Ryan, M. K. (2010). Who is watching over you? The role of shared identity in perceptions of surveillance. – European Journal of Social Psychology, 40(1), 135–147.
• 2O'Donnell, A. T., Jetten, J., Ryan, M. K. (2010). Watching over your own: How surveillance moderates the impact of shared identity on perceptions of leaders and follower behaviour. – European Journal of Social Psychology, 40(6), 1046–1061.
• 3Simon, B., Oakes. P. (2006). Beyond dependence: An identity approach to social power and domination. – Human Relations, 59(1), 105–139.
• 4Zdaniuk, B., Levine, J. M. (2001). Group loyalty: Impact of members' identification and contributions. – Journal of Experimental Social Psychology, 37(6), 502–509.
• 5Oz, E., Glass, R., Behling, R. (1999). Electronic workplace monitoring: what employees think. –Omega, 27(2), 167–177.
• 6Aiello, J. R., Kolb, K. J. (1995). Electronic performance monitoring and social context: impact on productivity and stress. – Journal of Applied Psychology, 80(3), 339.
• 7Zajonc, R. B. (2004). The selected works of R. B. Zajonc. Hoboken, NJ: Wiley.