Blogi

Autonoomia kui õigus oma elu üle otsustada

Iga inimese õigus enesemääramisele ehk autonoomiale on rahvusvaheliste inimõiguste kaitse dokumentide  alusväärtus. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1 sätestab, et kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. 

Ühiskond tunnustab täiskasvanute autonoomiat n-ö automaatselt, nad ei pea tõendama oma teadmisi ega oskusi selleks, et neil lubataks teha autonoomseid otsuseid ja oma elu ise määrata. Laste puhul see nii ei ole. Lapsed ei saa kuni täisealiseks saamiseni autonoomselt oma elu üle otsustada ning nende õigusi realiseerivad tavaliselt lapsevanemad. Ometigi on lastel samasugused inimõigused nagu täiskasvanutel, sh õigus autonoomiale.

ÜRO lapse õiguste konventsioon sätestab mehhanismi, et laps realiseerib oma autonoomiat õiguse kaudu osaleda teda puudutava küsimuse otsustamisel. Lapse arvamusega tuleb arvestada vastavalt lapse vanusele ja küpsusele. Mida rohkem on lapsel teadmisi, kogemusi ja arusaamisvõimet, seda suurem kaal tuleb anda tema arvamusele. Konventsioon sätestab lapse arvamusega arvestamise põhimõtted ja protsessi, mida tuleb inimõigusi austavas ühiskonnas järgida. Sama oluline ja ehk veelgi olulisem on aga mõista, milles seisneb autonoomia sisuline tähendus inimese heaolu seisukohast. 

Autonoomia kui kaasasündinud põhivajadus

Enesemääramisteooria kohaselt on autonoomia inimese kaasasündinud põhivajadus peale kompetentsuse ja kuuluvuse (Ryan ja Deci, 2000 ja 2006). Lihtsustatult tähendab autonoomia eneseregulatsiooni; autonoomia puudutab protsesse, mille kaudu inimese „ise“ algatab ja korraldab tegevusi (Ryan, Kuhl ja Deci, 1997). Autonoomia toetamine soodustab inimese konstruktiivset sotsiaalset arengut ja suurendab heaolu (Ryan ja Deci, 2000). Empiirilised uuringud tõestavad, et inimesed, kellel puudub tugev enesemääramise tunnetus ja võime endale eesmärke seada, on varmad nägema end kui teiste inimeste eesmärkide saavutamise vahendit (Greene ja Nixon, 2020). Praegusel interneti-, sotsiaalmeedia- ja kiiruudiste ajastul on eriti oluline, et igas lapses areneks enesemääramisoskus ning võime autonoomselt mõelda, tegutseda ning otsustada.

Autonoomia kui tugisammas õige ja vale vahel valimiseks

Selleks, et lapse autonoomia arengut toetada, on mõtekas aru saada, kuidas autonoomia toimib. Mina pean oluliseks välise või füüsilise autonoomia eristamist sisemisest autonoomiast. Sageli võib kuulda mõnd vanemat rääkimas, kui iseseisev tema koolieelik on, kuna sõidab ise bussi, trammi või trolliga, vastutab oma väiksema õe või venna eest vms. Muidugi on tegemist eluks vajalike oskustega, mille laps peab omandama, aga sellised faktid ei pruugi öelda midagi lapse sisemise autonoomia kohta, sest lapsel ei pruugi olla valikut. Sisemise autonoomia kohta saame öelda midagi siis, kui laps seisab valiku ees ja peab langetama otsuse oma väärtussüsteemist lähtudes. Näiteks olukord koolis, kui laps peab kellegi kaitseks välja astuma, kui kõik teised on tema vastu. Või kui klassis toimub arutelu ja laps arvab teisiti kui ülejäänud õpilased. Need on olukorrad, kus selgub, kui tugev on lapse sisemine autonoomia. Seepärast peame nii haridussüsteemi kui ka vanemluse kontekstis olema kriitilised hoiakute suhtes, mis väärtustavad ennekõike õpetaja/täiskasvanu kuulekust ega soosi iseseisvat mõtlemist ja vajadusel ka õpetaja/täiskasvanu arvamuse kahtluse alla seadmist, loomulikult teist inimest austaval viisil. Nii näiteks kinnitavad uuringud, et õpilase autonoomiat toetav õpetaja vallandab õpilastes suurema sisemise motivatsiooni, uudishimu ja tahtmise pingutada kui kontrolliv õpetaja  (Ryan ja Deci, 2000). 

Autonoomia kui vastastikuse austuse vundament

Laste õiguste eest seisjana kuulen vahel etteheidet, justkui õõnestaksime laste autonoomiat soodustades ning last täiskasvanuga samaväärselt koheldes täiskasvanute autoriteeti. Lapse autonoomia soodustamine ei kahjusta täiskasvanute ega lapsevanemate positsiooni või autoriteeti. Vastupidi, lapsed, kellega täiskasvanud varasest lapsepõlvest peale asju arutavad ja õpetavad selle käigus last kaaluma erinevate inimeste vaatepunkte, õpivad teistega, sh täiskasvanutega arvestama. Lapsi õpetab kõige enam eeskuju – see, kuidas täiskasvanud kohtlevad lapsi ja teisi inimesi laste juuresolekul, mõjutab seda, kuidas lapsed kohtlevad inimesi enda ümber. Samuti kinnitavad teadusuuringud, et inimesed tunnevad suurimat kokkukuuluvust nendega, kes toetavad nende autonoomiat ning suurem autonoomia tähendab suhete paremat kvaliteeti ja stabiilsust (Ryan ja Deci, 2006).

Mõistagi on laste autonoomia pimesi, lahti mõtestamata propageerimisel omad ohud. Autonoomia ja enesemääramise pjedestaalile seadmine ilma kaasneva laiema väärtussüsteemita loob vildaka arusaama inimõiguste toimimisest. Laste autonoomia soodustamisega peab kaasas käima laiem arusaam ja õpetus vastastikusest väärikuse austamisest – õigused ja kohustused käivad käsikäes ning iga inimene vastutab oma sõnade ja tegude eest. Nii nagu inimene vajab autonoomiat, vajab ta ka kuulumistunnet (enesemääramisteooria). Seega on laste autonoomia käsitlemisel oluline mõista, et autonoomia ei ole kunagi täielikult vaba mõjutustest ega toimi sotsiaalses vaakumis (ka täiskasvanute puhul). Autonoomia on oma olemuselt suhetest sõltuv (Daly, 2020; Varadan, 2020) ning võib öelda, et autonoomiat luuakse suhetes (Greene ja Nixon, 2020). 

Kokkuvõtteks, autonoomia on laste õiguste tuumküsimus, mille mõistmine ja mõtestamine teenib inimväärikust austava demokraatliku ühiskonna kestmist. Inimväärikuse austamine peab algama lapsepõlvest. Lastest, kelle autonoomiat on soositud, keda on koheldud kuulamist, mõistmist ja austust väärivana, saavad ühiskonnaliikmed, kes oskavad hoolida ja arvestada, seejuures ennast maha salgamata. 

Autorist 

Kristi Paron töötab Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonnas vanemnõunikuna. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning omandanud laste õiguste alal magistrikraadi Genfi Ülikoolis. Praegu on ta Tartu Ülikooli doktorant, tema doktoritöö teema on lapspatsiendi autonoomia. Lapspatsiendi õiguste edendamine on Kristi Paron südameasi: sel teemal teeb ta koolitusi ja peab loenguid ning annab seminare ka Tartu Ülikooli esimese aasta arstiteaduse üliõpilastele. Ta võtab aktiivselt sõna laste õiguste ja heaolu kohta, avaldab artikleid meediaväljaannetes ning erialaajakirjades. Kristi Paron on Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes avaldatud perekonnapõhiõigust käsitleva kommentaari üks autoritest. Ta koolitab lastekaitsetöötajaid, kohtunikke, advokaate ja teisi spetsialiste ka lapse õiguste ja lapsesõbraliku menetluse teemal.

1. Daly, A. Assessing Children’s Capacity. Reconceptualising our Understanding through the UN Convention on the Rights of the Child. – The International Journal of Children’s Rights 2020/28, lk 471–499.
2. Green, S., Nixon, E. Children as Agents in Their Worlds. A Psychological-Relational Perspective. Routledge 2020.
3. Ryan, R. M., Deci, E. L. Self-Regulation and the Problem of Human Autonomy: Does Psychology Need Choice, Self-Determination, and Will? Wiley Online Library 2006.
4. Ryan, R. M., Deci, E. L. Self-determination Theory and the Facilitation of Intrinsic Motivation, Social Development, and Well-Being. – American Psychologist 2000/55 (1), lk 68−78.
5. Ryan, R. M., Kuhl, J., Deci, E. L. Nature and autonomy: An organizational view of social and neurobiological aspects of self-regulation in behavior and development. – Development and Psychopatology 1997/9, lk 701–728.
6. Varadan, S. Article 5: The Role of Parents in the Proxy Informed Consent Process in Medical Research involving Children. – The International Journal of Children’s Rights 2020/28 (3), lk 521–546.