Blogi

Sotsiaalmeedia õiguslik määratlematus avaliku ruumina on tekitanud pingestatud vastuolu selle vahel, kuidas digikeskkonda mõistavad täiskasvanud ja kuidas selles elavad ning seda ruumi kogevad noored. Riigikohtu hiljutine seisukoht, mille järgi sotsiaalmeedia ei ole seaduse mõttes avalik koht (ERR, 2025), võib olla juriidiliselt korrektne, ent ei kajasta noorte igapäevakogemust. Digikeskkond ei ole nende jaoks nn virtuaalne lisa füüsilisele maailmale, vaid üks ja sama ruum, kus toimub märkimisväärne osa sotsialiseerumisest, kuuluvuse ja identiteedi kujundamisest. See on avalik ruum teistsugusel kujul: üldjuhul täiskasvanute pilgu alt väljas ja seega ka ilma vahetute sekkumisvõimalusteta, ent ometi täis norme ja väärtushinnanguid, mis kujundavad noorte arusaama nii iseendast kui ka teistest.

Viimaste aastate rahvusvahelised uuringud näitavad, et Eesti noorte väärtusruum ei arene ühes suunas, vaid on hakanud hargnema kahes radikaalselt erinevas sihis. ICCS 2022 (International Civic and Citizenship Education Study on rahvusvaheline kodanikuhariduse uuring) tulemustest ilmneb see eriti selgelt: kuigi keskmine soolise võrdõiguslikkuse toetamine ei näi olevat võrreldes 2016. aasta näitajatega muutunud, on see stabiilsus näiline (ICCS, 2022). Keskmine püsib üksnes seetõttu, et tüdrukud on liikunud edasi, samal ajal kui poisid on astunud oma hoiakutes sammu tagasi.

Enamik tüdrukuid toetab oma hoiakutes nii soolist võrdõiguslikkust kui ka inimõigusi kui demokraatia põhimõtteid. See tähendab, et nende väärtusmaailm sarnaneb üha enam Põhjamaade noorte väärtusmaailmaga, kellele demokraatia tähendab lugupidavat ja kaasavat ühiskonda, kus pingutatakse koos ebavõrdsuse vähendamise nimel. Paljude poiste hoiakutes on samal ajal toimunud märgatav tagasiminek: nende väärtused sarnanevad üha rohkem nende riikide noorte väärtustega, kus peetakse loomulikuks soorolle, mis asetavad inimesed ebavõrdsesse olukorda, normaliseeritakse hierarhiat ning aktsepteeritakse privileegide ja võimu ebavõrdset jagunemist.

Oluline on ka see, et 2022. aasta uuringutulemused näitavad soopõhist, mitte enam õppekeelel põhinevat lõhet. See tähendab, et osa Eesti noortest liigub demokraatlikku väärtusruumi toetavas suunas, samal ajal kui teine osa liigub sellest järjest kaugemale. Need hoiakute erinevused ei teki tühjalt kohalt. Need kujunevad konkreetses keskkonnas – järjest enam just digitaalses avalikus ruumis –, kus poistele suunatud sõnumid normaliseerivad hierarhiat, vastandumist ja „loomuliku“ soolise ebavõrdsuse ideed juba enne seda, kui laps on arengupsühholoogiliselt võimeline neid teemasid mõtestama. Sotsiaalmeedia voogudest jõuavad lapse teadvusse keerulised, täiskasvanulikele suhetele ja võimuloogikale rajatud põhimõisted juba sel ajal, kui tal puudub veel autonoomne mõtlemisvõime neid kriitiliselt hinnata. Just seetõttu võivad kahjulikud mallid, stereotüübid ja hierarhilised narratiivid kinnistuda kiiresti – enne, kui kool jõuab pakkuda tasakaalustatud selgitusi, toetavat arutelu ja eakohast õpet nende teemade mõistmiseks.

Sotsiaalmeedias juurdunud probleem, mille esimesed okkad ilmuvad nähtavale koolis

Just siin tekibki põhiline erinevus füüsilise ja digitaalse avaliku ruumi vahel. Tänaval, kooliõuel või bussis on täiskasvanud, kelle kohalolu loob nähtava sotsiaalse kaitsekihi: keegi märkab, keegi astub vahele, keegi küsib, mis toimub. Digikeskkonnas sellist jagatud vastutust ei ole. Noored liiguvad seal ilma tunnistajate, korrigeerijate ja vastutajateta, samal ajal kui sisuloojad ja manfluencer’id ei kanna mingit kohustust tagajärgede eest. Valdav suhtumine „ära siis vaata, kui ei meeldi“ nihutab kogu vastutuse lapse õlgadele. Nii jääbki laps olukordades, kus füüsilises avalikus ruumis oleks täiskasvanu kohalolu enesestmõistetav, digitaalses ruumis täiesti üksi. Ootus, et laps suudaks ohtu hinnata, manipulatsiooni ära tunda ja õigel hetkel eemalduda, ei arvesta lapse arenguga. Need on oskused, mis kujunevad aja jooksul ning vajavad täiskasvanu tuge ja selgitusi. Seetõttu muutub lapse kaitsetus digikeskkonnas mitte juhuslikuks, vaid struktuurseks.

Selles ruumis hakkavad kujunema arusaamad soost, võimust ja suhetest, mis ei teki aegamööda kogemuse kaudu, vaid jõuavad noorteni valmis kujul ja emotsionaalselt laetud sõnumitena (Naegler et al., 2025). Algoritmiliselt kujundatud voogudes tärkavad misogüünia uued juured: sõnumid, mis kujutavad tüdrukuid manipuleerivatena, naisi ohuna ning soolisi suhteid hierarhilise võimuvõitlusena (Franklin-Paddock et al., 2025). Probleemi tuum ei ole pelgalt ebaküpsetes naljades, vaid selles, et sellise arusaamaga maailmast tutvuvad lapsed vanuses, mil nad ei suuda end selles maailmas määratleda – olgu selleks staatuse küsimused, nn mehelikkuse kriis või hierarhia kategooriad. Kui kümneaastane poiss räägib „alfadest“ ja „beetadest“, ei viita see iseseisvale identiteedikujunemisele, vaid digitaalsele sotsialiseerumisele, kus täiskasvanuliku võimuloogika keel jõuab temani ammu enne, kui ta on valmis seda mõistlikult hindama (Botto, Gottzén, 2024).

Uuringud kinnitavad, et just ebakindlus, hirm ja kuuluvusvajadus loovad pinnase, millele sellised sõnumid kõige kergemini kinnituvad (Franklin-Paddock et al., 2025). Haavatavus ei ole iseenesest probleem, kuid muutub selleks siis, kui seda ära kasutatakse ning noorele pakutakse lihtsustatud põhjuseid, süüdlase kuvandeid ja valmis lahendusi, mis lubavad kiiret selgust ja loovad kuuluvustunnet (Botto, Gottzén, 2024). Digiplatvormide algoritmid süvendavad seda haavatavust, sest koondavad noori mullidesse, kus ühelegi väitele ei järgne kriitilist küsimust ega proovilepanekut, seda ei lükata ümber ega põhjendata selle kahjulikkust (Naegler et al., 2025). Sellistes keskkondades kinnistuvad mustvalged vastandused mustriteks, mida laps ei suuda veel kogemuslikult mõtestada, ent mis kanduvad kiiresti edasi kooli: sõnakasutusse, naljadesse ja suhtlusesse, kujundades klassiruumi õhkkonda märksa tugevamalt, kui täiskasvanud aimavad (Walker, Sidebottom, 2025). Nii tekib olukord, kus digitaalses ruumis omandatud hoiakud ei jää ekraani taha, vaid hakkavad suunama igapäevast käitumist ja suhteid keskkonnas, kus noored elavad ja õpivad – kodus ja koolis.

Seega, kool ei ole neutraalne ruum, kuhu noored saabuvad puhta lehena. Nad tulevad sinna pärast tundidepikkust mõtete ja arusaamadega tutvumist, mis pakuvad neile valmis seletusi selle kohta, kuidas maailm toimib (Kaukonen et al., 2024). Kui digikultuur normaliseerib üleolekut ja dehumaniseerimist, kandub see paratamatult kooli: sõnakasutuse, naljade ja selgesõnalise seksistliku ning agressiivse käitumisena, mis mõjutavad klassiruumi turvalisust ja suhteid (Sanz-Barbero et al., 2022). Need ei ole ainult üksikud juhuslikud väljaütlemised, vaid peegeldavad laiemat ja struktuurset nihet noorte arusaamades.

Veelgi keerulisem on see, et koolides võime tahtmatult taastoota samu hierarhiaid ja kontrollimehhanisme, mis digitaalses misogüünses kultuuris õitsevad. Kui õpetajatel puuduvad oskused nende mustrite märkamiseks või ümberkujundamiseks, hakkavad just digikultuuris kujunenud arusaamad määrama, kelle hääl kõlab, kelle oma jääb varju ja millist käitumist peetakse tavaliseks isegi siis, kui see on haavav. Uuringud osutavad, et koolid on sageli sunnitud tegelema tagajärgedega, mille juured on digitaalses ruumis: käitumine, mis tundub õpetajatele äkiline või seletamatu, on kujunenud järk-järgult sotsiaalmeedia kogukondades, kuhu täiskasvanud ei pääse (Forcadell-Díez et al., 2024). Nii seisab kool silmitsi mitte erandite, vaid valdava probleemiga, mille mõjutab koolipäeva mitmel moel.

Kas meie haridus vastab ajastu nõudmistele?

Kooli sekkumised näitavad, et noorte hoiakuid ja suhtlemisviise saab muuta ainult siis, kui kool võimaldab neid kogemusi mõtestada ega piirdu üksnes teadmiste kontrollimisega (Sanz-Barbero et al., 2022). Selle eelduseks on ka nn varjatud õppekava nähtavaks tegemine – nende vaiksete normide, ootuste ja suhete mõistmine, mis kujundavad igapäevast suhtlust ja võimudünaamikat.

Tänapäeval ei piirdu nn varjatud õppekava enam koolis toimuvaga. Noored puutuvad digikeskkonnas kokku nn mehelikkuse õppega: manosfäärist ja manfluencer’ite levitatavate arusaamade põhjal kujuneva õpetusliku käitumisega, mis pakub lihtsustatud ja hierarhiast lähtuvaid seletusi soo, suhete ja võimu kohta. See digitaalselt kujunev „õppekava“ ei ole neutraalne: selle kesksed sõnumid võivad hakata konkureerima kooli pakutava väärtusruumiga ja kujundada noorte suhtumisi juba enne, kui õpetajad saavad alustada tasakaalustatud arutelu. Seepärast algab muutus hetkest, mil koolid ja õpetajad mõistavad, kuidas need digitaalselt levivad arusaamad klassi jõuavad, ning kui neil on piisavalt oskusi neid märgata, sõnastada ja vajadusel ümber kujundada (Forcadell-Díez et al., 2024).

Digikeskkonna mõju arvestades tuleb välja selgitada, kuidas noored mõistavad emotsioone ning tõlgendavad sõnumeid ja lugusid, mis jõuavad nendeni valmis kujul ning sageli manipulatiivsete võtetega. Digikriitiline pädevus ei ole tehniline lisaoskus, vaid võime mõista, miks teatud sõnumid mõjuvad, milliseid psühholoogilisi võtteid
kasutatakse ning millal püütakse noorte haavatavust ära kasutada (Collins et al., 2025). Keskset rolli mängivad siin ka suhted eakaaslastega: toetavad sõpruskonnad ja mõtestatud arutelud aitavad luua alternatiivseid seletusi, mis tasakaalustavad manosfääri mustvalgeid ja võimuhierarhiat kinnistavaid narratiive (Over et al., 2025). Nii saab kool kujundada ruumi, kus noored ei võta digikultuuri vastandumisele rajatud rolle vaikimisi omaks, vaid õpivad neid kriitiliselt analüüsima ja ümber mõtestama.

Eksamitulemuse hindamiseks loodud mõõdikud ei kirjelda seda, kuidas haridus toetab noorte sisemist küpsust, kriitilist mõtlemist, vastupanuvõimet manipulatsioonile või oskust märgata ebaõiglust. Manosfäär ja sotsiaalmeedia ei küsi, mitu punkti keegi matemaatikaeksamil sai – need kujundavad hoiakuid ja suhteid oma loogika järgi ning sageli kiiremini, kui kool suudab reageerida. Samal ajal tunnevad õpetajad järjest tugevamat sundi keskenduda sellele, mida on lihtne mõõta.

OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2024 Eesti tulemused osutavad, et õpetajad tajuvad hindamis- ja sooritussurvet ning leiavad, et praegune õppekava ei toeta piisavalt õppetegevust, mis võimaldaks õpilastel süveneda, arutleda ja mõtestada (Leijen et al., 2025). Nagu õpetajad ise on märkinud, tõrjub see surve tagaplaanile demokraatlikus ühiskonnas toimetulekuks vajalike oskuste omandamise. Neis oskustes on ICCS 2022 järgi Eesti õpilastel märgatavad puudujäägid, kuigi teadmised on head.

Kui õpetaja tunneb, et õppekava ei toeta mõtestamist ega arutlusoskuste kujundamist, ei võimalda süveneda, jääb ta oma tegelike eesmärkide saavutamisel üksinda. Seetõttu peab kool andma sotsiaalmeedia ja manosfääri mõjudele uue ja tasakaalustava tähenduse. See tähendus ei peaks kinnistama vastandumist ja hirmu, vaid looma ruumi mõistmiseks, vastutuseks ja hoolimiseks.

Hariduse ülesanne ei ole digimaailmaga võistelda, vaid pakkuda sellele tõlgendusruumi: luua keskkond, kus noored saavad oma kogemust mõtestada ja manipuleerimist ära tunda. See aitab tagada, et demokraatlik kultuur ei lagune vastandumise ja hirmu surve all, vaid püsib kriitilise arutelu ja vastastikuse austuse toel.

Autorist

Maarja Tinn on Mõttekoja Praxis juhtkonna liige, Tallinna Ülikooli külalisõppejõud ja doktorant, kes uurib demokraatiahariduse ja soolise võrdõiguslikkuse küsimusi ning väärtuslõhesid hariduses. Ta on mitme rahvusvahelise haridusuuringu – TALIS ja ICCS – Eesti raporti kaasautor ning osaleb projektides, mis toetavad noorte kriitilist meediapädevust, vastupanuvõimet ja kaasava demokraatliku kultuuri arengut hariduse kaudu. Maarja töö keskendub küsimusele, kuidas haridussüsteem ja ühiskondlikud protsessid kujundavad demokraatlikke hoiakuid ning kuidas vähendada ebavõrdsust ja väärtuslõhesid, mis mõjutavad noorte võimalusi demokraatlikus ühiskonnas osaleda.

Kasutatud kirjandus

Botto, M., Gottzén, L. (2024). Swallowing and spitting out the red pill: Young men, vulnerability, and radicalization pathways in the manosphere. Journal of Gender Studies, 33(5), 596–608. https://doi.org/10.1080/09589236.2023.2260318

Collins, C., Reid, K., Reaves, J., Spiegler, J. (2025). A review of anti-misogyny interventions for children and adolescents: Recommendations for the future. Journal of Gender Studies, 1–18. https://doi.org/10.1080/09589236.2025.2552805ERR. (2025, jaanuar 15). Riigikohus: sotsiaalmeedia pole seaduse mõttes avalik koht. https://www.err.ee/1609855830/riigikohus-sotsiaalmeedia-pole-seaduse-mottes-avalik-koht

Forcadell-Díez, L., Pérez-Martínez, V., Guitart, E., Sanz-Barbero, B., Vives-Cases, C., López, M. J., Juarez, O., Pérez, G. (2024). Evaluation of the Let’s Focus! (Posem el Focus) socioeducational intervention. Journal of School Health, 94(10), 893–917. https://doi.org/10.1111/josh.13460

Franklin-Paddock, B., Platow, M. J., Ryan, M. K. (2025). From privilege to threat: Unraveling psychological pathways to the manosphere. Archives of Sexual Behavior, 54, 1325–1340. https://doi.org/10.1007/s10508-025-03114-5

Kaukonen, E., Lott, K., Marling, R., Murumaa-Mengel, M., Sepper, M.-L., Tinn, M. (2024). Alfamehed ja lillekesed: misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis. Mõttekoda Praxis. https://praxis.ee/uploads/2024/12/Raport-lillekesed.pdf

Leijen, Ä., Jõgi, A., Pedaste, M., Poom-Valickis, K., Uibu, K., Eisenschmidt, E., Oppi, P., Taimalu, M., Tinn, M., & Kalle, V. (2025). OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2024 Eesti tulemused. HARNO. https://www.harno.ee/sites/default/files/documents/2025-11/TALIS2024_UURING_Eesti_tulemused.pdf?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAYnJpZBEwQmJRRWVKV1RuYUVFUlVoN3NydGMGYXBwX2lkEDIyMjAzOTE3ODgyMDA4OTIAAR6bG786hacrtjm_Xfh7PGB0mf83BCR1AGbTPyB18aZojqMMOkvGtny0Uy7o2w_aem_kPq7CGklpT26N5PtoolJEA

Naegler, L., Mythen, G., Astley, J. (2025). The seductions and fallacies of misogynistic influencer culture: Looking through the lens of social bulimia. Crime, Media, Culture. Advance online publication. 

Over, H., Bunce, C. J., Baggaley, J., Zendle, D. (2025). Understanding the influence of online misogyny in schools from the perspective of teachers. PLOS ONE, 20(2), e0299339. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0299339

Sanz-Barbero, B., Ayala, A., Ieracitano, F., Vives-Cases, C., Costa-Comellas, N. (2022). Effect of the Lights4Violence intervention on the sexism of adolescents in European countries. BMC Public Health, 22, 547. https://doi.org/10.1186/s12889-022-12925-3

Ümarik, M., Tinn, M. (toim) (2023). Noorte hääl demokraatia kriisis: kodanikuhariduse väljakutsed. IEA 2022. aasta rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu (ICCS 2022) Eesti tulemused. Haridus- ja Teadusministeerium; Tallinna Ülikool. https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2023-11/ICCS%202022%20Eesti%20raport%2028.11.pdf

Walker, R., Sidebottom, K. (2025). If you tolerate mis(ogyny), then fascisms will be next: Rewriting the classroom script through affirmative ethics. Gender and Education. Advance online publication. https://doi.org/10.1080/09540253.2025.2568406